Euroopa Meistrivõistlused DHI 2018

Memm, ma olen terve !

Euroopakad mäest laskumises on edukalt lõpetatud, edukalt just eelkõige, et olen ühes tükis ja meel rõõmus. Peale 2016 aasta lõpus olnud valusat kukkumist, mille tagajärjel ma dh ratast 2017 ei puutunud, sain enne EMi dh rattal olla kolm nädalavahetust, ilmselgelt vähe, et euroopa parimatega rinda pista, kuid ma tahtsin end proovile panna ja näha, mis saab. Jätsin isegi Portugali xco karikasarja etapi vahele. Miks? Kuna kui mitte praegu, siis millal? Selgelt olin vanim osavõtja eliitsõidus ja ehk kõige vähesema dh sõidu kogemusega. Alates kolmapäevast käisin rajal, esimesel päeval jala, mis mind ära ehmatas, jala minnes tundub jubedam! Iga päev oli meil nii päikest kui vihma. See tegi raja raskemaks, kuna olud olid kogu aeg muutuses ja ka rada sõitjatearvu läbimisest pidevas muutumises. Selgelt nägin, mida vajaka jäi, peale pideva dh sõitmise. Finaalsõidus pühapäeval oli keha juba nii väsinud, et tervet laskumist korralikult sõita oli keeruline, kui keegi arvab, et mis seal siis ära ei ole, lihtsalt vaja pidurid lahti lasta ja alla veereda, siis nii lihtsalt see ei lähe. Koguaeg on kehal vaja tagasilöökidega, mis igasugu kühmude, hüpete ja kurvide läbi ratta tuleb, toime tulla. Mida väsinum oled, seda rohkem pidurdad, kuna lihtsalt ei suuda muidu ratast kontrolli all hoida. Muidugi tuleb mängu ka julgus hüpetesse minna ja vaimne pinge rajaga hakkama saada on kurnav.

Kui pühapäeva hommikul trenni minnes, ühte naist käsi rinnapeal sidemes, meenus ka koguaeg ajusopis olnud teadmine, iial ei tea, mis järgmise kurvi, hüppe juures võib juhtuda.

Kui finaali lõpetasin ja aega vaatasin, nägin et olin aega vaid 1 sekundiga laupäevasest aja peale treeningust parandanud, samas oli rada natuke vihmast libedam, siiski olin tsipa just enda ajaparanduses pettunud, kuid laktaati täis jalad ja käed meenutasid, et rohkemat ma endast välja pigistada ei oleks suutnud.

Seega olen rõõmus ja väärtuslik teadmine, mis dh sõiduks vajalik, on omandatud, kas siis endale tulevikuks või teistele treenerina.

Look mom, I am in one piece!

Europeans in downhill are successfully behind me, successfully mainly because I am healthy and feeling happy. After a bad crash end of 2016 which meant I didn’t pick up dh bike for 2017, I got to practice dh riding before Europeans 3 weekends, clearly not enough to dispute with the Europe’s best, but I wanted to test myself and see what happens. I even dismissed Portugal Cup xco race for it. Why? Because if not now, then when? I was oldest in the women elite riders and maybe with the fewest experience. Starting from Wednesday I want to the course, first day on foot, which scared me, on foot it looks so much scarier! Every day we had sun and rain. This made the track even tougher, as it changed constantly and the number of riders that passed the track also changed it a lot. I saw clearly what is missing to be competitive in dh, besides the lack of riding more frequently. On Sunday´s final it was complicated to make the whole run with necessary power. If someone thinks that what’s hard about letting the brakes go and wheel down the hill, well its not that simple. All the time the body gets impacts from pumps, jumps, corners that it needs to deal with. The more tired one is the more one brakes to still have the control of the bike. Of course there is the factor of courage to make different obstacles, the mental pressure is wearing.

When Sunday morning going to training I saw one of the girls with the hand tied up, it reawaked the eerie feeling that you never know what happens at the next jump or corner.

Finishing the final and seeing my time which was just 1 second better than timed training on Saturday, to be fair the track was a bit more slippy from the rain, I still was a bit disappointed , but the legs and arms which were full of lactate reminded me that I couldn’t have left more of me on the track.

So I am happy and valued lesson about dh racing is learned, either for me in the future or for my coaching others.