Algarve Bike Challenge 2017

Pikk nädalavahetus Algarves!

Neljapäeval sõidutasin meid lõunasse, mina ja Greete sõitsime paarisvõistkonnana UCI S2 kategooria 3-päevast võistlust.

Reede õhtul oli proloog, 2,6 km Tavira linna tänavatel. Enne oli veel selline ärevus sees, et ei tea mis päev toob, selline mõnus võistlussurin. Panime taktika paika, esimese poole veab lahti Greete ja siis püüan mina tempot üleval hoida. Kõik läks hästi, püüdsime 30 sekundit eespool startinud paari kinni, õnneks täpselt sellises kohas, et saime ilma ajalise kaotuseta mööda. Hiljem tulemusi nähes oli rõõm suur, suutsime tihedas rebimises esimesed olla ja saime endale selga liidrisärgid.

Reede öösel vastu laupäeva oli tormituult ja palju vihma, hommikul peale hommikusööki saime uudise, et etapp on edasilükatud ja rada muudetakse, põhjuseks, et paljud kohad olid ööga muutunud läbimatuteks, siinkohal aplaus korraldajatele, kes suutsid Algarvele tavatute ilmastikuoludega hakkama saada ja etapp ikkagi toimus. Ehk oli rohkem alfalti sees ja etapp oli ka natuke lühem kui alguses paberil kirjas.

Saime hästi minema, suures grupis asfaldil hoidsime head positsiooni ja kruusaradadele ära pöörates olime naiste paaride eesotsas. Korra suplesin seal alguses ka porilombis, rattavaod olid end nii hästi lompi ära peitnud, et kui sisse panin, siis külili ka käisin. Kuid õnneks midagi ei juhtunud ei minu ega rattaga. Esimestel tõusudel sain kohe aru, et väga hea päev mul ei olnud, andsin endast kõik, kuid esimesed paarid said eest ära, terve päev kannatasin, hiljem kui teada sain ,et võistlus kestis alla 4 tunni, ei suutnud ära imestada, kuna mulle tundus, et ma olin seal reaalselt vähemalt 5-6 tundi kannatanud, raske oli. Samuti oli tegelikult usukumatult kiire sõit, keskmine kiirus oli nati üle 18km/h (samuti ka pühapäeval), samas tuli tõusumeetreid sinna 1800m kanti.

Proovisin nii hästi kui võimalik taastuda, kuna tundsin krambi ohtu ja õhtul venitades mõni koht ka krampi lõi, siis teadsin, et ega ka järgmine päev väga kerge ei tule.

Pühapäevane etapp toimus õigel ajal ja plaanitud rajal. Rada oli palju meelepärasem, rohkem ka singlitel ja metsa vahel, loomulikult sai ka kruusa ja asfalti sõidetud. Koguaeg olid ähvardavad sajupilved üleval, samas oli selline lämbe, et vahepeal sain juba natuke mõelda, et uh kui palav sõita on. Enesetunne oli parem, kuid väsimus oli sees, samas andis rada suuremat positiivset laengut tagasi, et suutsin endast rohkem anda. Korra käisin ka matsus, rada keeras nii järsult ja märkamatult kruusakalt ära, et kui Greete järsku keerama hakkas ei suutnud reageerida ja panin talle otsa ja põlve veriseks, kuid saime kohe edasi ja ei hullu midagi. Samuti viimased 10 km teadsime, et liidrisärgis sõitjad on kohe, kohe meil ees, et tempo oli meil lõpuni nii kiire kui suutsime. Aitäh Greete, olid seekord motika eest!

Tänan kõiki oma toetajaid ja kaasaelajaid samuti, suur suur aitäh, ilma teieta ei oleks võimalik mul oma unistuses elada :)

Long weekend in Algarve!

On Thursday I drove us to the south, me and Greete participated in UCI S2 category 3-days race.

On Friday night we had a prologue, 2,6 km on Tavira city streets. We had this excitement about racing in us, this nice buzzy feeling. We made our tactic, first half with the start explosion will be made by Greete and after I would go in front and take us to finish. All went well, we caught also the pair that started 30 seconds before us, luckily we caught them in good place and passed them without losing valuable seconds. It was such a cheerful surprise to see that we managed to get the first place in intense competition, we got the first leader jerseys to wear for the next day.

Friday night Saturday morning it rained heavily and strong wind was blowing, after we had breakfast we got the news that the stage is delayed 2 hours and the course will be a bit different as weather had made some parts of the course dangerous to pass through, here big congrats to the organizers who managed the unusual weather conditions and still got the staged made. Maybe there was more paved road in the stage and the course was 70km instead of 84.

We got a good start, going out the city in a big bunch we managed to get stay in good position and when we turned into unpaved roads we were at the front of the womens race. I made a little splash into a water pool, but luckily nothing happend to me or my bike. On the first climbs I understood that it was not a great day for me, I gave my all, but the first slipped away, I suffered all day, when I after found out that it took us a bit less than 4 hours I was surprised as for me it seemed like 5-6 hours of suffering, it was hard. And also it was unexpectedly fast race, the average speed was over 18km/h (also in Sunday), for 1900m of climbing it was very fast race. 

I tried to recover as best as possible, I could feel the cramps were easily coming, I got some even stretching in the evening, so I knew it wont be easy as well the next day.

Sunday stage was on time and on planned course. I liked the track better, more single tracks and forest roads, of course there was still some paved roads. All the time we had these thunder clouds above us and it was stuffy, during the race I even got to think that it is hot. The feeling was better, fatigue was in me, but also the track gave some positive vibes so it was easier to get the best of me. I made a crash into Greete once, the track turned so unexpectadly and she braked too hard when she noticed and before I could react I was on the ground. I got my knee all cut, but nothing too bad. Also the last 10km we had some motivation in front, we could see some of the times the pink leader jerseys in front of us, so the pace was high until the end. Thank Greete for being the motorcycle!

Thank you also to my all sponsers and supporters, without you it would be impossible to live my dream :)