Portugal Tour MTB UCI S2

             1 päev – Proloog 5,6 km 64m+

Lühike, linna vahel tiirutav ringike, lõpus järsk nukk trammitee kõrval. Kui tutvumisringe tegime, neid tegime kaks, siis oli kuiv ja sai kurvides kallutada, tundsin, et eelmise päeva väsimus on tugevalt kehas. Jagasime raja pooled ära, kus ees oleme, ise kartsin lõputõusul kangi saamist. Kui stardiaeg kätte jõudis, olid ka vihmapilved kohal ja tibutas. Läksime kindla peale, et ei paneks kuskil munakivide peal küljeli, üllatavalt suutsin lõputõusu kenasti võtta, jätsin hoopis Liisale liiga palju eelnenud rajal, sest temal oli seal raske. Külm oli ka, soojaks õieti ei saanudki.

2. päev – 81 km 2199 m+

Enne tuuri juba teadsin, et teisipäev saab kindlasti raske olema, alati peale xco võistlust on mul just see päev täielik auk. Üllatavalt aga tundsin end alguses minnes hästi, siblisin seal pundi vahel, sain juba esimeste naiste juurde, kes olid liidrisärgis esireast alustanud. Siis aga märkasin, et Liisa ei olnud mahtunud minuga nende sõitjate vahelt tulema, ootasin ta järgi, alguses oli tal raske, kuid peale 40 km hakkas mul raske, ikka tõsiselt raske. Enne seda tõelist raskust tuli meil aga kummivahetus läbi teha, olime teise koha paariga koos sõitnud. Ise ma ei märganud kui paljud meist mööda said, olin nii kummivahetuses sees. Siis edasi, kuid minul ei olnud enam jõudu, mõeldes ka järgnevatele päevadele ei saanud ka end täiesti tühjaks sõita, väga raskelt tuli, eriti lõpus olevad tõusud, mis olid väga järsud, panid mõtteid, nagu mis ma siin küll teen, kas ma tõesti tahan seda endaga teha. Kui finišisse me jõudsime. Hiljem protokolli vaadates olin üllatunud, kuidas siis ikkagi nii hullu tundega päevaga nii vähe kaotasime.

3. päev – 66 km 2064 m+

Stardist minema, lasin Liisal oma tempo võtta, et mitte liialt alguses tõmmata ja see tempo sobis meile mõlemale, kenasti möödusime kõikidest naistest ja tegime oma sõitu. Raske hakkas nii peale 1900 tõusumeetrit, kus oli selliseid laugeid juppe mäe otsas, kus oli ka kange tuul, kuid saime lõpuks alla ja finišisse võitjatena. Mesi meie meeltele peale eelmise päeva kummivahetust ja poodiumilt väljajäämist. Saime aru, et meil on kõik võimalused tuuri kokkuvõttes midagi ära teha.

4. päev – 94 km 3389m+

Pikim päev, mis tõotas tulla 6-7 tunnine. Alustasime samamoodi nagu enne, omas tempos, rahulikult. Esimesel pikimal mäel olime niimoodi liidrid, kuid siis tabas mind ebaõnn, ilma mingi hoiatuseta, murdus tagukäikar küljest ära, polt mis hoiab käikarit raamikõrva küljes lihtsalt oli pooleks murdnud. Mõtlesin ja ütlesin, et oota Liisa meil on nüüd päevaga ja tuuriga ühel pool . Raske on niimoodi, hea tunne jalgades ja liidripositsioonil. Helistasin abinõuks Andrele, siis proovisin koos teiste rajal olnud inimeste abiga, endal mul võtmete komplektis ketikeerajat ei olnud, keti lühemaks ja ühekäiguliseks teha. Sellise käiguga aga ikka mäkke ei sõida, jalutasin siis mäe otsa, mis oli üllatavalt lähemal, kui arvasime ja teades, et varsti on teeninduspunkt, siis veeresin sinna, et vähemalt saame kuidagi sealt mägede vahelt minema. Kuid teeninduspunktis oli ka tehnilise abi punkt, kus mehhaanikul oli ka kette ja käiguvahetajaid. Peale umbes tunniajalist kaotust saime ikkagi edasi sõita, vähemalt võtsime selle ette. Natukese aja pärast saime veel Liisal kummi vahetada, kuid siis edasine õnneks enam probleeme ei toonud, nautisime loodust ja radu, peale 80 km, kus olime taaskord alla mägedest saanud ja tee lookles üles-alla, siis hakkas alles raske, seda ka sellepärast et päev oli juba nii pikaks veninud, peale 7h30 tundi olime lõpuks finišis. See oli raske etapi, mis meie jaoks veel katsumusi valmistas, kirss, me tegime selle ära vaatamata kõigele.

5. päev – 73 km 1966m+

Teadmine, et oleme teistest ikkagi üle, oli olemas. Teadsime, et kui lähme samamoodi, omas tempos, rahulikult, jäävad teised ikka maha. Nii üles kui alla minnes. Seekord proovis liidripaar meil kauem kannul olla, kuid kui hakkas kivine, väga kivine rada, siis liikusime meie kiiremini ja sealt see vahe hakkas kasvama. Eks lõpus oli ikka jälle raske, kui ikka 4 tundi on selja taga ja 2000 tõusumeetrit jalas, pluss veel kõik eelnevad päevad, siis ikka on raske. Kuid jõudis see finihs ka kohale ja taaskord võitjatena seal.

Jäänud oli veel viimane 6. päev. Kuid kahjuks ei läinud see nii nagu lootsin. Õhtusöögi ajal hakkas kõht nii kõvasti valutama, teravad valud, jõudsin veel viia rattad Goingbike pesusse, kuid ise istusin selle aja kõik vetsus, kus kogu päeva söök oksendades välja tuli, väga valus oli. Kui ikka järele ei andnud, siis otsustasin ,et parem on kui haiglas igaks juhuks ära käin, hakkasin juba pimesoolt kahtlustama. Õnneks see nii ei olnud, kuid vastus oli ei mingit sõitu, keha lihtsalt ei pea vastu. Kõik need pikad päevad, ilma korralike söömaaegadeta võtsid oma, ja tuli otsus vastu võtta, et järgmine päev stardis ei ole.

Oli üks ütlemata suurepärane kogemus ja võistlus. Esimest korda paarissõitu sõita, Liisaga meil klappis kõik väga hästi, olin kahtlemata väga positiivselt üllatunud kui nägin kui julgelt ta minu järgi alla tuleb ja mulle sobis tema ühtlane tempo üles.

Tuur on kahtlemata ka väga raske, nii palju tõuse ja mitte kergeid, väga kauneid kohti läbisime ja nägime Portugali mis tavainimestele peidetud on, kuskil mäeorgudes ja mäekurgudes. Seega jääb vaid soov järgmine kordki see ette võtta, lootes paremale õnnele ja teadmistele, mida kogusime siit.

Aitäh kõigile, kes te meile pöidlaid hoidsite ja meid aitasite!

1. day . prologue 5,6 km 64m+

Short circuit in the city, at the end steep climb besides tram tracks. When we made the recognizing loops, we made two, it was dry and we could go fast at corners, I could feel the tiredness from previous day quite a lot. So we split the track by who is in front, I was so afraid to get hammered at the last climb. When the start time arrived, it had started to rain. We went for security and didn’t push too much at corners in the cobble stones, I was surprised how well I could take the last climb, it was more challenging for Liisa, as she had been in front just before it. It was cold, not really got warmed for the race.

2. day -81 km 2199 m+

Before the tour I knew that Tuesday will be hard for sure, as always I feel the most tired after xco race on Tuesdays. Surprisingly I felt good from the start, and could sniggle my way to the front of the peloton, already besides the first women, who had started from the front row as leaders. But then I noticed that Liisa didn’t get the way through the crowd, so I fell back to wait her, it was hard for her the beginning. After 40 km I got the hammer, really was hard from that point on. But just before that we got to stop because Liisa got a flat tire, we had been with the second pair. I didn’t notice how many got past us, while I was so busy getting the tube in. So after that I was in pain, as I also thought about the next days, I couldn’t push all of me, but it was so hard either way, in the steep climbs I was really questioning what I was doing there and do I really want to do this to myself. But we arrived to finish. After looking the results list, then I was surprised how little we lost with the bad feeling and the tire change.

3. day 66 km 2064 m+

From the start I let Liisa take the tempo, so not to get too wasted in the beginning and the pace suited both of us, we past all the girls and made our own ride. It got hard after 1900 ascent meters, when we had some slight climbs at the top of the mountain ,with heavy wind, but we got down and winners in the finish. It was honey to our taste, after the last day with puncture and getting cut out from podium. We understood we had all the chances to win the tour in overall.

4. day 94 km 3389m+

The longest day that predicted to be 6-7 hour ride. So we started as last day, with our own pace, easy. On the first long climb we were already leaders, but then bad luck struck me, rear derailleur just broke off from the frame. I thought and said to Liisa, so that is it the day and the tour. It is hard this way, being leaders and having good sensations on the bike. I called Andre to get some advice what to do, and with some help from the people on course, my Allen keys didn’t have chair cutter, I cut the change to make my bike to single speed. It was obviously too hard to push it up, so I walked up, the top of the mountain was closer than we had thought, and as I knew there should be a tech zone near there we rolled until there. To at least not to be stranded in the forest somewhere. The tech zone had surprisingly one good mechanic there with new rear derailleurs and chains. So after losing about an hour, we could still continue the race, and that we did. After a while we got to stop again, as Liisa got a puncture again, but luckily afterwards there were no more technical problems. We enjoyed the nature and the trails, after 80 km when we had arrived back down to the valley it started to get hard, the road went up and down and as we had already so many hours in the saddle it got dull and hard, with some 7h 30 we reached finish. It was a hard stage that faced us some real problems, but the cherry of the day was that we finished it despite all.

5. day 73 km 1966m+

The knowledge that we were stronger than others still lingered in us. We knew if we go as before, just in our pace, easy, others will stay behind us. And that going up and down. This time the leader pair tried to stay with us a bit longer, but when started real rocky tracks we were moving faster and the gap started to grow.  It got hard by the end, after some 4 h the dullness in the legs and 2000 ascent meters and plus all the other days, so it was hard. But once again we arrived to finish and we won the stage.

There was more the last 6^th stage. But unfortunately it didn’t go as planned. At dinner time I got so big cramps in the stomach, I managed to get the bikes to Goingbike to wash, but all that time I was in the toilet, all the food came up, and it was sharp pains in the stomach. As the pain did not give up after I had thrown up all the food, then I decided it’s better to get to hospital, as I already started to suspect appendix. Luckily it wasn’t so, but the race was off, my body couldn’t have done it. All those long days with no good meal hours, had taken their toll. I had to call the decision not to race next day.

It was one wonderful experience and race. IT was my first time to make doubles race and we got off with Liisa very well, and I was definitely positively surprise how well she got down behind me and the pace she made to go up was nice for me ( Liisa is the national champ in xcm).

The tour was definitely very hard, lots of climbs, and not easy ones, very many beautiful places, that are hidden for the everyday people somewhere at the valleys and the mountains. So there is a desire to make this again, and hope for better luck and knowledge that we got from this one.

Thank you for cheering and thanks to everyone who helped us along the way, especially Goingbike with our bikes.