Big Ride Ojen

Seekordne Big Ride oli kodust päris kaugel, nii 800-900 km kaugusel. Alustasin reisi neljapäeval, sõites Farosse, sealt reisisin edasi koos Andre klubiga. Ööseks olime kohal. Hommikul rajale, sõites läbi esimese pika tõusu ja sealt edasi PEC1, PEC4, PEC3. Laupäeval sõitsime läbi PEC2, PEC4, PEC3, PEC5. Valides alati kõige kergema tee, sest transport nagu eelmiselgi võistlusel on keelatud, vaid kondimootor lubatud. Kõik rajad väga kuivad ja ilm kuum. PEC1 alguses päris tehniline, lahtise liivaga kurve, siis laugem ja ka tõus, siis pikalt kiirelt alla, lõpus veel tehnilisi kurve, kohti. Ajaliselt kõige pikem. PEC2 ei midagi erilist, võistlusel alati oli selline tunne, et nüüd tuleb raskem koht ja sektsioonidesse sisenemisel võis olla rohkem kiirust kui oli, lõpus vaid kivine sektsioon, kus võis koperdada. PEC3 alguses kiire, lõpupoole väga kivine ja mitte sujuva liikumisega rada. PEC4 kõige lõbusam, palju kurve, samas kõik kiire ja mõnusalt sujuv. PEC5 alguses lahe pargirada, siis väike tõus, kust väga järsku liivasesse sektsiooni, veel kive ja siis juba linna vaheline lõpp. Linna sees olevat rada ei saanud laupäeval sõita, seda võis läbi jalutada, kuid linnaelanike huvides sõita ei tohtinud.

Võistluspäevale eelnevatel päevadel jõin korralikult, et mitte kuivust pühapäeval tunda ja see õnnestus, loomulikult oli palav, kuid liiga ei teinud, joogipunktides täiendasin oma varusid. Samuti valisin kahe kiivriga sõitmine, ma ei kujuta väga ettegi kui palav võis neil olla, kes vaid kinnise kiivriga kogu sõidu tegid. Teadsin, et mul on jalas piisavalt jaksu, et jõuda PECideni piisava ajalise varuga.

Pühapäeval siis alguses kohe mäkke 700 tõusumeetriga, PEC1 läks närvesöövalt. Peale väikest kukkumist esimeses pooles, jõudsin tõusuga täpselt sabale eesolevatele naistele (koguni neli tükki)(olin naistest viimane startija, vastavalt tagurpidi tulemustele eelmisest võistlusest) ja sealt esimene naine, kellest tahtsin mööduda, ei andnud mulle rada, karjusin, kisendasin, andsin märku, et nüüd siitpoolt, kuid siis hoopis hüppas mulle veel ette. Ohh tõesti, peale tükki maad närveldamist, sain lõpuks mööda, selleks ajaks olid järgmised naised saanud endale jälle edu, püüdsin lõpu poole kaks veel kinni, kes andsin kenasti rada, kuid minu eest startinud naisele, Marketale ei jõudnud järgi, liiga palju kaotasin aega esimese möödaminekuga. Sõites PEC2 poole olin päris nördinud olekuga ja mõtlesin, et issake kui nii lähebki kogu sõit, et ainult otsin möödaminekuvõimalusi. Tahtsin sellele naisele öelda, et anna ikka teed, et ma ei taha oma liidrikohta tema tõttu kaotada, kuid kahjuks ei mäletanud ma milline ta neist oli :D Seal oli kaks inglannat, teadsin, et üks neist, kuid kumb see oli ei suutnud meenutada, otsisin ju möödaminekuvõimalusi, mitte ei pööranud temale tähelepanu. Otsustasin, et kui veel ette jääb, jätan meelde ja tõrelen :D

PEC2 oma lihtsuses, sain kaks naist kätte, kuid nad andsin teed päris kiirelt. PEC3 tundsin end isegi paremini ja sujuvamana pikal kivisel lõpusektsioonil, kuid hiljem aegu vaadates, sain teada, et Marketa oli veel kiirem olnud. Paar möödaminekut jälle, kuid samuti kiired.

Sõit PEC4 oli juba raskem, pikem tõus. Kuumus andis tunda, päris tipus õnneks oli tuuleiil. PEC4 oli parim, tundsin end kiirelt ja püüdsin ka Marketa kinni, rääkimata kahest teisest naisest.

Siis ootas ees üks väga järsk tõus, selle all vahetasin kiivrit ja teised naised olid ees minemas, oleks heameelega pilti teinud, tõus järsk ja kogu naiste kamp sik-sakke tehes (et mägi tunduks laugem) üle tee laiali, väsinutena endast viimast andmas. PEC5 stardis oli kohe õhkkond teine, kõik teadsid, et nüüd on vaid viimane PEC ja kõik kes seal on sama hästi kui lõpetanud selle raske katsumuse. PEC5 liivasel järsul laskumisel läks sissesõidetud renn sügavamalt ja juhtimine läks käest ja kukkusin ja pidin paar kurvi allapoole jooksma, et oleks üldse võimalust rattale tagasi minna. Linnavaheline kurvitamine oli ootamatu oma kavalate treppidega, kuid sain hakkama ja olin finishis. Põnevus, et kes võitis oli suur. Teadsin, et Murielil oli vaid üks naine eespool startinud ja ehk kergem oma sõitu teha ja kogu sõidu jooksul teda laskumistel ei näinud, Marketaga teadsin, et mõned PECid oli paremini läinud. Samas ei olnud ma kõikide sõitudega ise rahul ja teadsin, et võin kiirem olla, seega ei julgenud väga loota, et mitte pettuda. Aga võit tuli ikkagi minule, viiest PECist olin kiireim kolmel, ja teistel oli kaotus väiksem kui minu võit.

Siis pühapäeval sõit tagasi Farosse ja sealt üles Aguedasse. Esmaspäeval lahtipakkimine ja pesu ja jälle kokkupakkimine ja nüüd Frankfurdis oma lendu Bakusse ootamas.

Aitäh kõigile, kes mind toetavad ja kaasaelavad, tänu teile olen stardis esimestel Euroopa Mängudel.

This time Big Ride was far from home, about 800-900 km away. I started my trip on Thursday, drove to Faro, from there I joined Andre team and we travelled to Ojen. Arrived by night. Morning on the course, rode the first long uphill and PEC1, PEC4, PEC3. On Saturday we rode PEC2, PEC4, PEC3, PEC5. We chose always the easiest way between pecs, as like last time transport was not allowed, only human power. All the tracks were dry and weather hot. PEC1 was quite technical at start, many loose sand corners, then was more plain and also an uphill, then fast down and in the end some more technical stuff. The longest pec. PEC2 nothing special, in race always I had the feeling that now something comes and went into sections with less speed than I would have been capable of. Just at the end had a rocky part, where one could get stuck. PEC3 fast at first, then long rocky section until the end, that was not smooth to ride at all. PEC4 the funniest, lots of corners and fast and smooth. PEC5 first at park section, then short climb which lead to a very steep sandy section, then some rocks and then already to the town. The town part was prohibited to be ridden on Saturday concerning the habitants.

Days before the race I kept drinking a lot, not to feel dryness on Sunday and it worked, of course it was hot, but it did not hurt me, and I kept fulfilling my tanks during feed zones. I chose to go with two helmets, I really cannot imagine how hot it was for the ones who made it with just with the full face. I knew I had the leg power to arrive to the starts with some time spare for changing.

On Sunday then straight away up 700 highmeters, PEC1 was nerveracking. After a small crash in the first part, I managed to catch up with women in front just by the end of the climb (they had combined a row of 4 women!) (I was the last woman to go down, as the reverse order from the last race results) and from then on the first woman I wanted to pass did not give way, I shouted, I screamed, I made note that I will pass from this side and then she decided to go exactly on to that side. Ohh really, after wrecking my nerves, finally I passed her, by that time the women in front had got a good gap again, I managed to catch other two, who gave way quite fast, but Marketa had got too much of a gap and did not catch her. Riding towards PEC2 I was down, I was thinking if that will happen in every PEC then I cannot really make my rides. I wanted to tell the woman that did not give way, that its not the way to do, but I did not remember which one she was :D There were two English, she was one of them, but which, I had been searching a way to pass her and did not take notice how she was looking. I decided that if that happens again I will remember and say harsh words :D

PEC2 with its simplicity, caught two girls, they gave way quite fast. PEC3 I felt better and faster in the rock section, but after looking the times I had to admit that Marketa had been faster. Couple of over takings again, also fast.

The ride towards PEC4 was harder, long climb. The heat was felt, but luckily there was nice breeze at the top. PEC4 was the most enjoyable, I felt fast and I even caught Marketa, not to mention other two girls.

Then there was one very steep uphill towards PEC5, at the bottom I changed the helmets and saw all the women in front climbing, I wished to make a photo, very steep uphill, all women going zig-zag (to make the climb feel less steep) spread all over the road, tired giving their last. The change of mood at the start of PEC5 was noticable, everyone knew that they had made the tough race. At the PEC5 the steep sandy section had a deep rail and I lost the control, crashed and had to run down some corners to be able to jump on the bike again. Through town it was quite tricky with its stair sections, but I made it and finished.

The excitement who won in the women was high. I knew that Muriel had just one woman before her, so to make her own race was more easy and all race long at the descends I did not see her. With Marketa I knew I had been faster in some PECs. But I was not all satisfied with all my runs, so I did not dare to hope too much. But at the end the win was mine, I had been fastest on 3 PECs of 5 and the other two the loss had been smaller than my gain on others.

Then Sunday back to Faro and from there to Agueda. On Monday unpacking, washing and packing again, now in Frankfurt waiting my flight to Baku.

Thank you, everyone who supports me and cheers for me, thanks to you I am able to be in the start in the 1st European Games.

Video võistluspäevast. Video from the race day.
https://vimeo.com/130050855

Tulemused. Results
http://magmasports.es/spa/livetiming_ficha.php?id=338