Avalanche´i nädalavahetus on mu üks lemmikuid nädalavahetusi aastas :) Üldse meeldib alati Lousãs sõita, kodule lähedal ja rajad lahedad.
See aasta sain ka laupäevasest kvalifikatsioonisõidust osa võtta, selline mini-avalanche.
Olime varakult laupäeval kohal ja sõitsime alguses kogu Avalanche raja läbi, siis tagasi üles (üles alati autotranspordiga), siis vaatasime kvalifikatsiooni raja ära. Avalanchi rada oli enam-vähem sama, mis eelmine aasta, üks single track oli erinev, kuid muidu ikka sama, et alguses laiemad rajad ja suured kiirused, siis natuke siledamat ja ka tsipa tõusunurka ja siis singlile, mis vahel andis laiemat rada ka, kuid enam vähem ikkagi singlil alla linna ja siis viimased paarid sajad meetrid linna südamesse. Kvalifikatsiooni rada oli ikka palju tehnilisem, no alguses ka ikka laiemat rada ja kiirust, kuid lõpus oli ikka sik-sak radu, kus oli tegemist, et ära pöörata.
Kvalifikatsiooniks laupäeval olin juba päris väsinud, ülakeha ja käed olid juba sellist koormust saanud. Kvalifikatsioon nägi siis välja selline, et umbes 30 inimest korraga alla nagu Avalanche sõidulgi, lühem rada, vähem inimesi, sellest mu mini-avalanche võrdlus. Raja pikkus u 5,6 km, mille läbisin 13min35sek, sellega sain endale pühapäevaseks sõiduks koha 6. ritta (meeste arvestuses olin 104.) Võrdluseks eelmise aastaga, kui ei saanud kvalifikatsiooni sõita ja alustasin 17. reast.
Peale kvalifikatsiooni sõitsime veel viimase osa Avalanche sõidust, singlid.
Pühapäeval taas hommikul kohal ja tegime hommikul soojenduseks taaskord pool rajast, singlid, tundsin, et käed on omadega ikka täitsa läbi, raputades valus ja pidurdada valulik. Hoidsin pead püsti teades, et võistlusel on adrenaliin nii üleval, et ei märkagi :D
Avalanche stardis on ikka hoopis teine tunne, kui teistes startides, ma ei tea, kas see on sellest, et kuskil kuklas on teadmine, et alati on kukkumisi, need on lihtsalt paratamatud, kui selline mass korraga kiviklibusele laskumisele kihutab või kogu sellest adrenaliinitulvast, mis tead et tuleb, seekord nägin paljusid kahe inimese kukkumisi, ühest pääsesin napilt, nimelt lendas ratas inimesega õnneks teisele raja poolele, aga muidu alguses nagu ikka pedaali-pedaali nii palju kui võimalik, kergelt tõusunukil möödusin veel oma 10 inimesest, samas teadsin, et kindlasti jään nii mõnelegi singlil ette, kuid selline see avalanche ongi, täpselt minu taga sõitja, kas lihtsalt ergutas kiiremini sõitma või ootas kuni oli möödumiseks ruumi, seik oli sellel uuel singlil, kus ma läksin nii kiiresti kui mina oskasin, kuid minu taha kogunes paar venda, siis üks tagumistest, kes ei näinud, et ma naine olen, siis ehk ei oleks karjunud, karjus ´lase piduritest lahti´ :D Olin väga hea sõidu teinud ja seega ka paremad laskujad minu läheduses, mäletan, et eelmine aasta olin mina see, kes otsis möödumisvõimalusi.
Väga lahe oli kogu kogemus ja nüüd siin trükkides saavad käed veel oma koormust, ehk et iga klahvivajutus meenutab, et olen tööd teinud ;)
Avalanche rada oli 11,5 km pikk, mille läbisin 24min33sek (maks. kiirus 60,5) ja meestearvestuses 60. koht, naistes võit!
See aasta sain ka laupäevasest kvalifikatsioonisõidust osa võtta, selline mini-avalanche.
Olime varakult laupäeval kohal ja sõitsime alguses kogu Avalanche raja läbi, siis tagasi üles (üles alati autotranspordiga), siis vaatasime kvalifikatsiooni raja ära. Avalanchi rada oli enam-vähem sama, mis eelmine aasta, üks single track oli erinev, kuid muidu ikka sama, et alguses laiemad rajad ja suured kiirused, siis natuke siledamat ja ka tsipa tõusunurka ja siis singlile, mis vahel andis laiemat rada ka, kuid enam vähem ikkagi singlil alla linna ja siis viimased paarid sajad meetrid linna südamesse. Kvalifikatsiooni rada oli ikka palju tehnilisem, no alguses ka ikka laiemat rada ja kiirust, kuid lõpus oli ikka sik-sak radu, kus oli tegemist, et ära pöörata.
Kvalifikatsiooniks laupäeval olin juba päris väsinud, ülakeha ja käed olid juba sellist koormust saanud. Kvalifikatsioon nägi siis välja selline, et umbes 30 inimest korraga alla nagu Avalanche sõidulgi, lühem rada, vähem inimesi, sellest mu mini-avalanche võrdlus. Raja pikkus u 5,6 km, mille läbisin 13min35sek, sellega sain endale pühapäevaseks sõiduks koha 6. ritta (meeste arvestuses olin 104.) Võrdluseks eelmise aastaga, kui ei saanud kvalifikatsiooni sõita ja alustasin 17. reast.
Peale kvalifikatsiooni sõitsime veel viimase osa Avalanche sõidust, singlid.
Pühapäeval taas hommikul kohal ja tegime hommikul soojenduseks taaskord pool rajast, singlid, tundsin, et käed on omadega ikka täitsa läbi, raputades valus ja pidurdada valulik. Hoidsin pead püsti teades, et võistlusel on adrenaliin nii üleval, et ei märkagi :D
Avalanche stardis on ikka hoopis teine tunne, kui teistes startides, ma ei tea, kas see on sellest, et kuskil kuklas on teadmine, et alati on kukkumisi, need on lihtsalt paratamatud, kui selline mass korraga kiviklibusele laskumisele kihutab või kogu sellest adrenaliinitulvast, mis tead et tuleb, seekord nägin paljusid kahe inimese kukkumisi, ühest pääsesin napilt, nimelt lendas ratas inimesega õnneks teisele raja poolele, aga muidu alguses nagu ikka pedaali-pedaali nii palju kui võimalik, kergelt tõusunukil möödusin veel oma 10 inimesest, samas teadsin, et kindlasti jään nii mõnelegi singlil ette, kuid selline see avalanche ongi, täpselt minu taga sõitja, kas lihtsalt ergutas kiiremini sõitma või ootas kuni oli möödumiseks ruumi, seik oli sellel uuel singlil, kus ma läksin nii kiiresti kui mina oskasin, kuid minu taha kogunes paar venda, siis üks tagumistest, kes ei näinud, et ma naine olen, siis ehk ei oleks karjunud, karjus ´lase piduritest lahti´ :D Olin väga hea sõidu teinud ja seega ka paremad laskujad minu läheduses, mäletan, et eelmine aasta olin mina see, kes otsis möödumisvõimalusi.
Väga lahe oli kogu kogemus ja nüüd siin trükkides saavad käed veel oma koormust, ehk et iga klahvivajutus meenutab, et olen tööd teinud ;)
Avalanche rada oli 11,5 km pikk, mille läbisin 24min33sek (maks. kiirus 60,5) ja meestearvestuses 60. koht, naistes võit!
laupäevane sõit lõppes lossi juures / Saturday we ended up at the castle
sättimine stardiks / preparation for start
õnnelikult finishis / happy in the finish
finishipaik / finish area
Avalanche
weekend is one of my favorite weekend in the year J Overall I always like to race in
Lousã, close to home and great tracks.
This year I
could also take part of the qualification day, like a mini-avalanche. On
Saturday we were early ready to ride and first made the Avalanche course, then
back up (always with car of course), then we rode the qualification track.
Avalanche course was more or less the same as last year, one new single track
part, but overall wider roads and high speeds first, then some plain and little
uphill degree and then to singles, had some parts of wider roads, but more or
less all the way down on singles until the town and then some hundreds meters
until the city center. Qualification track was much more technical, yes first
more again some wider roads, but the last zig-zags singles demanded very good
skills and attention.
For the qualification
run, I was already tired, my upper body and arms had got already a lot of work.
So the qualification was like this, about 30 people together going down like in
Avalanche, just less people and less distance, that’s why I compared as mini-avalanche.
Track was about 5,6 km long I got the
time 13min35sec (overall 104th), I got a place in the 6th
row for Sunday, for comparison last year without making the quali I got to
start at the row 17th.
After the
quali we make one more run, the last part of singles of Avalanche.
Sunday
again early there, then for warm up again the last part of singles, I felt the
arms so dead, painful in shaking and braking. I held my head up as I knew in
the race I will have so much adrenaline to forget it :D
In
avalanche start its so much different feeling as in other starts, I don’t know
if it’s the knowing there will be crashes, as they are inevitable when so many
people start to go down on rocky roads at the same time or from the knowing that it will be just an adrenaline rush. This time I saw a lot
of two people crashes, one I avoided just by luck, the rider and the bike
landed on the other side of the track, but otherwise it was like always,
pedal-pedal-pedal as fast as possible, in the little uphill I past more 10
guys, I knew I would be slower of some on singles, but that’s the way in
avalanche. Faster rider just behind me either just couraged me to ride faster
or just waited for a possibility to pass, then on the new single there was funny
occasion, there were some riders getting stuck behind me, well I rode as fast
as I could, then the guy more in back who did not see that I was a woman,
otherwise I think he wouldn’t have yelled ´get off the brakes´ :D I had made a
very good race and had good descenders around me, last year was I who tried to
find possibilities to pass.
It was a
very fun experience and now typing my hands get more work, every letter I type
reminds me of my weekend ;)
Avalanche
course was about 11,5 km I made it with 24min33sec (max speed 60,5) and overall
I was 60th and winner in women!
Supertulemus! Nii tore, et jälle kirjutad :-)
ReplyDeleteMerike
:) vahepeal lihtsalt polnud võistlusi millest kirjutada , varsti näeme;)
DeleteIt looks like quite crazy race :-)
ReplyDeleteCongratulations
It IS a crazy race ! :) thank you!
Delete