Täna neljas. Poodiumile sõitsid täna siis kaks poolakat ja hispaanlanna.
Rada laupäeva tutvumissõidul oli kuiv, selline kiire rada, paar sellist hästi järsku nõksu üles-alla, siis pikalt siledat kuid kurvilist ja laugelt üles-alla. Ehitatud oli kaks hüpekat, üks madal, teine natuke kõrgem, siis veel kiviaed ja palgiaed (nii nimetan siis ehitatud palkidest takistust). Kuival rajal ei olnud eriti midagi, mille pärast muret tunda.
Täna hommikul hotellist võistluspaika sõites hakkas tibutama ja taevas ühtlaselt hall. Olin vihmaga arvestanud juba nädala sees, kui vahetasin võistlusjooksudel tagumise kummi rocket roni vastu nagu ees, muidu thunder burt.
Stardi lähenedes hakkas tugevamalt sadama. Kolmanda ringi lõpus lausa ujusime vihmas, sellist padukat tuli.
Stardist sain väga hästi ära, esimene esimeses kurvis ja kuni single trackini välja. Esimeses järsus nõksus alla (siinkohal pean ma ära mainima esmakordse seiga, meeste eliit sõidul võeti see nõks välja, mulle see pähe ei mahtunud, et m e e s t e eliidi sõiduks võetakse midagi välja, mille läbisid nii naised kui enne meie starti veel veteranid...) kallistasin ma ühte puud, kuna rada kitsas, siis siiski jätkasin liidrina, kuna keegi mööda ei mahtunud. Kuid tundsin, et rütmi kaotasin. Järgmise puukallistusega juba kaotasin ka liidripositsiooni. Kuid võitlesin edasi ja esimese ringi lõpus mahtusime viiekesi kõik veel vaateulatusse.
Igatahes täna ma eriti enda minana rattal ei tundnud, vähemalt mitte esimesed kaks ja pool ringi neljast. Ehk oli see sellest, et tahtsin olla sama kiire kui kuival rajal olin eelmine päev, tahtmine liiga suur, või oli lihtsalt üks neist päevadest, kus lihtsalt ei lähe.
Peale puude kallistusi panin ka ühe korraliku nipli maha, kuid õnneks ise terve ja ratas ka sõidukorras, eks homme loen need kriimud üle nii endal kui ratal.
Nagu öeldud siis kaks viimast ringi sain juba võidusõitu nautida ja füüsis on hea, eks need seigad rattavalitsemisega lõid ka rütmi segi.
Peale natukest pahandamist endaga peale sõitu viskasin halvad mälestused ära, head jätsin alles ja kogemused panin pagasisse. Päeva lõpuks olen rahul oma võistlusnädalavahetusega!:)
Aitäh kõigile kaasaelajatele ja toetajatele!
Neile, kes on ikka jälginud mu tulevaid võistlusi, siis on näha, et väike muutus on toimunud. Ma ei lähe esimesele karikasarja etapile maanteel, tuli välja et see on vaid eraldistardisõit, tahtsin just malet minna mängima. Seega lähen hoopis veedan aega klubi presentatsioonil ja teen kaasa Minho regionaalmeisrivõistlustel.
Today fourth. Two polish and spanish made it to the podium today.
The course on Saturday was dry and fast track, few steep up and downs, then long on plain with zig-zags and not steep ups and downs. They had built two drops, one quite low, other medium, then a rockgarden and a wood garden (I named the obstacle made of logs like that). On dry course there was nothing to worry about.
Today morning it started to rain as we drove from hotel to course and sky was evenly grey. I had prepared for rain and had my race wheels both with rocket ron, otherwise I have thunder burt on back.
As the start got closer the rain got heavier. By the third lap it was poring rain, we could almost swim in it.
I had great start, first in first corner and until the single tracks. First steep down (here I have to mention something that occured first time, they took out this part for the elite men race, I could not believe it, women and masters had done it before them, but for elite m e n they took it out...) I huged a tree, I continued as leader as the track was narrow and noone could pass. But I felt I lost rhythm. Next hug already cost me my position. I kept fighting and at the end of the first lap all five of us were still in sight.
So I did not feel like myself on the bike, at least not the first two and half laps from four. Maybe it was from wanting to be as fast as on dry track, wanting too much, or maybe just it was one of these days when nothing goes with flow.
Besides several tree hugs I also made a big crash over the handlebar, but I am ok and bike was also in working order, I will count the scratches on me and my bike tomorrow.
So I could enjoy racing last laps and body feels good pushing, the bike handling side was upsetting my rhythm.
After race I was for little while crossed with me, but then I threw the bad memories away, took the good and saved the experience. At the end of the day I was content with my racing weekend! :)
Thank you all for cheering and supporting!
And for those who check my upcoming race plans, then there has been a change. I will not go for the first cup on the road, as it turned out to be just time trial, I wanted to go and play chess. So I will go for my team presentation and Minho regional champs.
Rada laupäeva tutvumissõidul oli kuiv, selline kiire rada, paar sellist hästi järsku nõksu üles-alla, siis pikalt siledat kuid kurvilist ja laugelt üles-alla. Ehitatud oli kaks hüpekat, üks madal, teine natuke kõrgem, siis veel kiviaed ja palgiaed (nii nimetan siis ehitatud palkidest takistust). Kuival rajal ei olnud eriti midagi, mille pärast muret tunda.
Täna hommikul hotellist võistluspaika sõites hakkas tibutama ja taevas ühtlaselt hall. Olin vihmaga arvestanud juba nädala sees, kui vahetasin võistlusjooksudel tagumise kummi rocket roni vastu nagu ees, muidu thunder burt.
Stardi lähenedes hakkas tugevamalt sadama. Kolmanda ringi lõpus lausa ujusime vihmas, sellist padukat tuli.
Stardist sain väga hästi ära, esimene esimeses kurvis ja kuni single trackini välja. Esimeses järsus nõksus alla (siinkohal pean ma ära mainima esmakordse seiga, meeste eliit sõidul võeti see nõks välja, mulle see pähe ei mahtunud, et m e e s t e eliidi sõiduks võetakse midagi välja, mille läbisid nii naised kui enne meie starti veel veteranid...) kallistasin ma ühte puud, kuna rada kitsas, siis siiski jätkasin liidrina, kuna keegi mööda ei mahtunud. Kuid tundsin, et rütmi kaotasin. Järgmise puukallistusega juba kaotasin ka liidripositsiooni. Kuid võitlesin edasi ja esimese ringi lõpus mahtusime viiekesi kõik veel vaateulatusse.
Igatahes täna ma eriti enda minana rattal ei tundnud, vähemalt mitte esimesed kaks ja pool ringi neljast. Ehk oli see sellest, et tahtsin olla sama kiire kui kuival rajal olin eelmine päev, tahtmine liiga suur, või oli lihtsalt üks neist päevadest, kus lihtsalt ei lähe.
Peale puude kallistusi panin ka ühe korraliku nipli maha, kuid õnneks ise terve ja ratas ka sõidukorras, eks homme loen need kriimud üle nii endal kui ratal.
Nagu öeldud siis kaks viimast ringi sain juba võidusõitu nautida ja füüsis on hea, eks need seigad rattavalitsemisega lõid ka rütmi segi.
Peale natukest pahandamist endaga peale sõitu viskasin halvad mälestused ära, head jätsin alles ja kogemused panin pagasisse. Päeva lõpuks olen rahul oma võistlusnädalavahetusega!:)
Aitäh kõigile kaasaelajatele ja toetajatele!
Neile, kes on ikka jälginud mu tulevaid võistlusi, siis on näha, et väike muutus on toimunud. Ma ei lähe esimesele karikasarja etapile maanteel, tuli välja et see on vaid eraldistardisõit, tahtsin just malet minna mängima. Seega lähen hoopis veedan aega klubi presentatsioonil ja teen kaasa Minho regionaalmeisrivõistlustel.
fotod facebook CarmonaPhotografy, kõik tehtud selle esimese järsu nõksu peal, mis meestel ära jäeti
photos from facebook CarmonaPhotografy, all made on the same spot, the steep section that was cut for the men
4 ring / 4 lap :)
3 ring / 3 lap :)
2 ring / 2 lap hmm
1 ring / 1 lap ??!! :D
Today fourth. Two polish and spanish made it to the podium today.
The course on Saturday was dry and fast track, few steep up and downs, then long on plain with zig-zags and not steep ups and downs. They had built two drops, one quite low, other medium, then a rockgarden and a wood garden (I named the obstacle made of logs like that). On dry course there was nothing to worry about.
Today morning it started to rain as we drove from hotel to course and sky was evenly grey. I had prepared for rain and had my race wheels both with rocket ron, otherwise I have thunder burt on back.
As the start got closer the rain got heavier. By the third lap it was poring rain, we could almost swim in it.
I had great start, first in first corner and until the single tracks. First steep down (here I have to mention something that occured first time, they took out this part for the elite men race, I could not believe it, women and masters had done it before them, but for elite m e n they took it out...) I huged a tree, I continued as leader as the track was narrow and noone could pass. But I felt I lost rhythm. Next hug already cost me my position. I kept fighting and at the end of the first lap all five of us were still in sight.
So I did not feel like myself on the bike, at least not the first two and half laps from four. Maybe it was from wanting to be as fast as on dry track, wanting too much, or maybe just it was one of these days when nothing goes with flow.
Besides several tree hugs I also made a big crash over the handlebar, but I am ok and bike was also in working order, I will count the scratches on me and my bike tomorrow.
So I could enjoy racing last laps and body feels good pushing, the bike handling side was upsetting my rhythm.
After race I was for little while crossed with me, but then I threw the bad memories away, took the good and saved the experience. At the end of the day I was content with my racing weekend! :)
Thank you all for cheering and supporting!
And for those who check my upcoming race plans, then there has been a change. I will not go for the first cup on the road, as it turned out to be just time trial, I wanted to go and play chess. So I will go for my team presentation and Minho regional champs.
No comments:
Post a Comment