Taça de Portugal XCO - Oliveira de Azeméis UCI C2

Hetkel nii väsinud, et ei oskagi nagu midagi kirja panna.

No üritan, rada oli peamiselt sama, mis eelmine aasta, üks hüpe oli ehitatud, millega võitsin nii 6 sekundit, kuna teised ei teinud ja valisid alternatiivi. Ja väike lõik üles-alla oli ka see aasta lisatud.

Seekord lähenesin rajale hoopis teisest vaatenurgast, reedel käisin rada vaatamas koos teistega, minuga vaatas rada Andre. 

See nädal on olnud natuke nagu aaa - silmade avanemise nädal, olen saanud harjutada xco rada kuid läbi dh sõitja silmade. See tähendab siis, et kuigi rada tundub tihtipeale väga kitsas, et üldse mingit teist trajektoori sõita, siis nii see tegelikult ei ole. Eriti siis selliste laskumiste puhul (või laugel sinkavonka puude vahel sõites), mis lõppevad järsu kurviga mäkke või siledale. Õppisin, kuid pean veel endale mällu söövitama, et ei pea olema laskumise alguses või keskel kiire, kui see lõppeb nullipidurdamisega all kurvis, vaid olla natuke aeglasem ja olla võimeline valida trajektoori, mis lubab kiirusega lõpus kurvist välja sõita.

Seega vaatasin rada hoopis teise pilguga, ühel singlil sinka-vonka pöörasin tähelepanu, et kuidas oleks kõige väiksema ajakulu ja energiakuluga võimalik seda läbida, arvan, et ükski teine xco sõitja isegi ei mõelnud sellele rajalõigule rohkem kui oli selle läbinud.

See aasta oli erinevus ka selles, et mets oli maha rajutud ja olime väga suures osas vaid päikese käes ja päike näpistas valusasti.

Tänane päev oli väga kuum. Hommikul kodunt välja sõites (läksin ise kohale, vaid 25 km kaugusel kodust) tegin peatuse poes ja ostsin kaasa salatit, naljakas oli kassajärjekorras seista, endal võistlusdress seljas ja mis ma ostan, ühe suure salatipea :D Samuti olin joogid ööseks külma pannud ja jääakud hoidsid neid värskena kogu võistluse.

Stardist sain hästi minema, kuulsin naisi taga kuni hüppeni, siis sain vahe sisse. Kuid seekord oli organisatsioon otsustanud lasta kadett poisid 2min enne meid rajale ja esimesed jäid juba ette. Sellele kulus küll täna palju energiat, et rada küsida. Teise ringi lõpupoole sai Isabel mu kätte ja kolmanda alguses sai vahe sisse, ma olin omadega läbi ja palavus andis tunda ja rohkem ei suutnud sel hetkel, pulss näitas 184. Sõitsin siis edasi, alati meenutades, mis mul vaja rajal teha, kus puhata, kus olla natuke aeglasem, et olla lõppkokkuvõttes kiirem ehk et ei mingit energia niisama kulutamist!!!

Neljanda ringi alguses nägin esimest juba natuke lähemal ja kuskil 3 km enne finishit möödusin, ta oli just jooksmas ühte järsku nõksu üles ja ei osanud arvata, et ma sõidan ja enne laskumist kurvis temast möödun. Sain iga vändapöördega natuke edu. Siis veel natuke ja sain finishis käes üleval üle joone sõita.

Oeh olen väsinud ja pea valutab nii pingutusest kui ka kuumusest.

Olge tublid!

Right now feel so tired and dont even know what to write.

Well I try, course was mostly the same as last year, just one jump was built more, I won about 6 seconds with it, others did not do it and chose the alternative. And one up-and-down section was also added.

This time I approached the track from different view, on Friday I went to see the course with others, Andre looked it with me.

This week has been little bit like aaaaa - opening the eyes week, I have got the chance to practice xco course with dh rider eyes. So many times the tracks seem too narrow to even choose another line, but its not like that. Especially with the downhills (or plains with zigzag turns between trees) that end with a sharp turn to uphill or plain. I have learned and I need to start to get used to it, that I dont have to be fast in the start or middle of the section if it ends up in 0 speed at the bottom, but to be more slow and be able to get better line to get out from the turn with speed.

So I looked at the course from different view, on one zigzag I asked help to see how I can make it with less time and with less energy, I think no other xco rider even thought about that part after riding it.

This year the trees were cut, so we were more exposed to the sun and it bite hard.

Today was very hot. Morning when I started for the race (I went myself, it was just 25 km from here), I stopped at the supermarket to buy salad, it was little funny to stand at the line with all my racing kit and buying just a big salad :D I also had the drinks in the fridge for the night and the icepacks held them cool for all the race.

I got good start, I heard the other women behind me until the jump, then I got a cap. This time the organization decided to let the cadet boys 2 minutes in front of us, and the first ones already were getting on the way. Today a lot of energy went to asking for way. End of second lap Isabel caught me and passed on the beginning of the third, I was at my limit and the heat and I did not have anything to respond at that moment, heart rate 184. So I rode on, always reminding myself what I need to do on the course, where to rest, where to be slower to be faster in the overall, so no wasting any energy!!!

Beginning of fourth lap I saw her more close and about 3 km to go I passed her, she was just running one little steep uphill section and did not expect me to ride and I passed her just in the turn to the down. With every pedal stroke I got some cap. More little bit and I could finish the race with my hands up in the air.

Oeh I am tired and the head aches from the intensity and heat.

Be well!