Fox Enduro Race – Lousã

Alustan laupäevast. Hommikul vara, kell seitse juba hakkasime liikuma. Seekordne enduro võistluse algus oli mäeotsas ja finish all, seega oli laupäeval transpordiga aitamas André ja ta sõber, kes võtsid kaasa oma dh rattad, et pärastlõunal sõita. Minu kasutada selleks enduro nädalavahetuseks oli André ratas Lapierre Zesty. Radu käisin vaatamas André kolme klubikaaslasega (Club Ana Faro). Laskumisi ehk PEC-e oli kokku viis. Esimese sõitsime kaks korda läbi, kuna alguspunkti oli lühike maa bussiga uuesti sõita. Siis teine PEC, see tundus väga lahe, väikese oja ääres alla, kus ka palju kive. Siis neljas PEC, sinna oli bussiga lühem minna, sujuvad kurvid, üks osa ka päris järsult alla vanas jõesängis, viies PEC kohe otsa (neljanda ja viienda vahel oli ehk 200 m). Viiendast jäi laupäeval meelde mööda mäekülge jooksev kitserada ja paar kivist nukki üles, kus pidi rattalt maha ronima.

Siis olime alla jõudnud ja lõuna aeg käes, minu heameeleks sõime frango churrasscot (kana tehtud vürtsika kastmega).

Uuesti üles ja kolmas PEC, alguses laugem osa ja siis pikalt hästi järsult alla siksakkidena, seal panin kaks korda külje maha ka, kahes kohas oli ka alternatiivvariant pearajaga, valisin alternatiivid.

Tundsin end väsinuna, teised tahtsid veel üle vaadata paar rada, ma otsustasin lõpetada, tundsin, et olen juba kurnatud ja ei suuda enam nii kindlalt ratast valitseda kui vaja nendel rasketel laskumistel. Hakkasin autojuhiks, panin nii enduro sõitjad kui dh vennad mäe otsa ja sõitsin bussiga alla neile järgi. Kui enduro sõitjad olid lõpetanud, siis tegin veel paar otsa üles dh sõitjatele. Sel mäel on tohutult palju erinevaid laskumisi, et kõigile leidub meelepäraseid.

Koju jõudsin üheksa paiku õhtul, korralik väsimus sees.

Hommikult juba kell kuus istusin autosse ja sõitsin üksi Lousãsse. Jõudsin täpselt kella poole kaheksaks võistluskeskusesse, kust pidi sel kellaajal võistluskorraldajate poolt transport mäe otsa sõitma hakkama. Kastiautod ja liinibussid ootasid, kuid teisi eriti ei olnud ja ei olnud mingit korraldamist, et minek oleks. Kell kaheksa hakkas rohkem sõitjaid kohale jõudma, samuti ka Club Ana Faro sõitjad, ladusime rattad auto kasti ja istusime bussi. Kõigil sõitjatel oli vaid üks mure südamel, et ratas ei saaks autokasti sõidul kannatada. Tunniajaga olime bussiga üleval.

Üleval natuke ringi vaatamist ja varustuse korda panemist ja minul oli kell 9.39,30 start. Seekord oli stardiajad iga 30 sekundi tagant. Naisi oli kolm, minu ees startis üks ja minu järel kolmas naine. Esimese PECini oli paar kilomeetrit sõita, nagu ikka oli koguaeg kiivrivahetus, paaril korral ei leidnud head kiivrikinnitus positsiooni ja kotil olev kiiver segas peas oleva kiivri liikumist.

PEC 1 (2,05 km 5 min 12 sek) – kuigi paar kurvi tulid ootamatult, ei mäletanud täpselt, siis tundsin, et päris hästi liikusin rattal, kuigi ehk veel mitte nii sujuvalt.

Siis üles poole tagasi, tõusime kõrgemale kui olime enne olnud, tõusu võtsin rahulikult, ühes kohas, kus ei olnud väga järsk ja maapind tasane, kuid eespool sõitjad läksid jala, andis üks sõber nõu, et mine ka jala, et ära väsita end, kuid sellisel tõusul oli minu jaoks kergem vändata, kui kõndida. Hiljem ka kõndisin ühe osa, kus oli lahtisi kive ja järsk külg, kus oleks sõites väga palju energiat kulutanud. Samuti oli väga palav, mäeotsas ei olnud ka metsavarju, kuhu end peita, samas kui üles jõudnud, siis seal puhus kõle tuul, mis tegi olemise märjas särgis külmaks.

PEC 2 (2,30 km 7 min 7 sek)– alguse pool ei olnud üldse meeles, ühes kurvis panin korralikult mööda, kuid sain rajale tagasi ja siis tuli alles see lahe ojaäärne rada, mis meeles oli. Paaril korral pääsesin napilt, et mitte kivi otsa põrutada ja põõsas olla. Finishiks olin eespool startinud naisele päris järgi jõudnud.

Ees ootas kergem tõus, mitte enam nii üles välja, kerisin rahulikult, hakkasin tundma, et juba kipub väsimus kehasse. Kõik laskumised vajasid seekordselt endurol väga palju energiat, palju liikumist rattal, palju rappumist, tööd palju nii kätel kui jalgadel.

PEC 3 (3,30 km 11 min 54 sek)– alguses laugemal osal oli palju pedaalimist, enne järsku osa sain kätte ja möödusin eespool sõitvast naisest. Järsul osal tundsin end paremini kui eelmine päev, sõitsin alal ka kohast, kus oli alternatiiv, kuid natuke hiljem panin siiski ka külje maha, maandumine oli pehme, järgmisest kahe võimalusega kohast sõitsin siiski alternatiivi. Veel palju tööd rattal ja lõpus finishis. Väga väsinud, teadsin, et mats tuli sellest, et lihtsalt ei jõudnud, pole harjunud nii pikalt üle sadula taga sõitma ja pidurdama. Keha sai korralikult vatti.

Siis jälle laugelt ülespoole. Üks osa oli päris järsk, seal tulin ka mina rattalt maha, et energiat säästa, kuid kui läks laugemaks, siis läksin jälle kerge käiguga rahulikult rattal. Kuna teised sõitjad kõik pigem dh sõitjad, siis oli kummaline, kuidas nemad lihtsalt jätkasid ratast lükates kõndimist, eks neile see rohkem harjumuses. Minul on kergem rattal minna, kui ratast lükata ja neil vastupidi.

PEC 4 (2,60 km 7 min 17 sek)– alguses sujuv kurvitamine päris hea hooga, siis üks lauge tõusuke, täpselt tõusu alguseks olin jõudnud eespool sõitvale naisele järgi ja sain kergesti mööduda. Siis oli järsk osa jõesängis, sõidu ajal lugesin endale veel sõnu peale, et väsimusest ei teeks vigu, ei teinud ja kihutasin lõpuni, tundsin väsimust, kuid samas oli see nii lahe laskumine, et naeratus oli lõpus ikka näol.

Siis natuke tiirutasin edasi-tagasi enne viimast osa, et jalgu natuke lõdvestada, kuid ega aega väga ei olnudki ja juba stardis.

PEC 5 (3,55km 11 min 29sek)– tõsiselt üllatusin, kui hästi end tundsin, kuigi olin väsinud, sel laskumisel olin juba nagu kala vees, nautisin kiirust kitserajal, kus tuli mitmeid väikeseid hüppeid, eespool sõitev naine andis viisakalt teed, veel natuke siksake, siis kannatasin paar tõusukest jooksuga ära ja õnnelikult lõpus.

Ootasin eespool startinud naise ära ja hakkasime koos linna, võistluskeskusesse sõitma, kuhu oli umbes kaks kilomeetrit. Peale paarisada meetrit tundsin, et kuidagi pehme hakkab. Tagukumm läks tössiks, kuid mitte päris tühjaks, rahulikult võisin sõita, õnn oli minuga olnud, et see varem ei juhtunud. Kolmaski naine jõudis meieni ja nii kolmekesi jõudsimegi võistluskeskusesse. Enduro saigi läbi.

Väga tore päev oli ja samas väga raske. Nüüd, kus täna hommikul, seda postitust kirjutan, olen kui lahingust tulnud zombi. Kõik kohad on kas kanged või valusad ja väsimus on kogu kehas sees. Aga õnnelik, väga lahe nädalavahetus selja taga ja taas poodiumi keskel seista oli ka hea:) Ma võitsin naiste arvestuses ära kõik PECid, üldarvestuses olin vastavalt 87, 79, 77, 59, 41 ja kokkuvõttes 62. ajaga 43 min ja 1,7 sekundit. Lõpetas 126. Kokku olin rattal 4 tundi 15 min, 947 tõusumeetrit ja 1910 meetrit alla.

I start with Saturday. We started early, around seven o´clock. This time the enduro race started on top of the mountain and finished on the bottom, so on Saturday André and his friend helped with transport, they had also their dh bikes with them for some riding in the afternoon. For this enduro weekend I got to use André bike Lapierre Zesty. I went riding with André team mates (Club Ana Faro). There were five downhill sections, PECs. We rode the first one twice as it was close to go back with bus. Then the second PEC, it was fun going down near a little river with lots of rocks. Then fourth PEC, it was closer to go with bus, smooth curves, one part quite steep in an old river valley, then right after the fifth PEC (they were separated by only about 200 m). From the fifth I remembered a narrow path going besides the mountain, with some short rocky uphills, were we needed to walk.

Then we had arrived down and it was lunch time, I was happy to eat one of my favorite food here frango churrasco (chiken made with spicy dressing).

Then back up and third PEC, first part was quite plain and then was long very steep section zigzagging down, I fell over two times and there were two sections were there was also an alternative way, I took the alternative.

I felt tired and after this downhill others wanted to make some again, I decided not to, as I felt I was not capable anymore to control the bike in these diffucult tracks. I took the part of the bus driver, I left the enduro riders and dh riders up the hill and drove down to get them. When the enduro riders finished, then I drove the dh riders few more times up the hill. On this mountain there are so many different tracks, everyone will find some they enjoy.

Finally arrived home around nine with tiredness in the body.

Already six o´clock in the morning I started driving to Lousa. I arrived exactly 7:30 to race centre where on that time busses should have started to go up for the race. There were the trucks and buses, but no one was showing any action to start to go up. Around 8 more people arrived, also Club Ana Faro riders, we put the bikes on the trucks and sat in the bus. All the riders had one thing on their minds, that the bike would not get damaged during the drive. With an hour we arrived to the top.

On top we had some time to look around and pack the things, my start was 9h39m30sec. This time the start times were each 30 sec. There were 3 women, one starting before me and one after me. Until the first PEC we had few kilometers to ride, as before always the helmet change, few times I did not find good position for the helmet and the helmet on the back disturbed the movement of the helmet on my head.

PEC 1 (2,05km 5min12sec)– although some curves came unexpected, didnt remember, then I felt quite good although not yet as smooth.

Then back up, we went higher than we had been before, I took the uphill easy, one part where it was not too steep and it was smooth ground, riders in front went walking, one friend gave advice to make the same, not to spare energy, but for me it was easier to pedal than to walk. Aftern one part of the uphill I also walked as it was loose ground and steep, it would have taken a lot of energy riding. It was also very hot, more on top there was no shade from forest too, but as we arrived top then there it was chilly wind that made me feel cold in the wet shirt.

PEC 2 (2,30km 7min7sec)– beginning was totaly gone from my memory, I took one curve so wrong, but managed to get back on track and just after came the river side track that I remembered. Few times I was lucky not to hit a rock and end up in a bush. By the finish I had almost caugth up with the girl who started in front of me.

We had an easier climb now, not so high anymore, I spinned my legs, I started to feel the tiredness getting to me. All the downhills in this enduro needed a lot of energy, a lot of movement on bike, a lot of shaking, lot of work for arms and legs.

PEC 3(3,30km 11min54sec) – beginning quite a lot of pedalling, just before the steep section caugth and passed the girl in front. On the steep part I felt better than day before, went down also in one part that had alternative, but later on the track still crashed, landing was soft, so next part with alternative I took the easier section. Then more hard work on bike and finally finish. Very tired, I knew that my crash came from the fact that I just did not have strength, I am not used to be over saddle so long and braking. Body was so dead.

Then again easy up. One part was steep, where I also walked to save energy, but as soon as it was not so steep I got back on, continuing with easy spin. As other riders are more dh riders then it was funny to see that they just continued to walk up, they are use to this. For me it was easier to pedal the bike up that to push it up, for them its the opposite.

PEC 4 (2,60km 7min17sec)– beginning smooth fast corners, then a bit easy up, just before the uphill section I caugth the girl in front and past her with ease. Then came the steep part in the river valley, during that part I talked to myself not to make mistakes from the tiredness, I did not and speeded down to finish, I felt tiredness, but the track was so much fun so I still had the smile in my face.

Then I rode little back and forth to relax my legs, but we did not have much time and already in the start again.

PEC 5 (3,55km 11min29sec)– I really surprised how good I felt although I was tired, I felt like fish in the water, enjoyed the speed on the narrow path, where with speed there was many little jumps, women in front of me gave me space to pass, then more zigzags, ran the uphills and happily in finish.

Waited the next woman to arrive and we started to pedal to the race centre in the city, which was about 2 km away. About 200 m riding I felt it started to be soft, rear tyre lost air, it didnt go totally down, so I could ride slowly, I felt I had luck that it did not happen before. Also the third woman caugth up with us and so we arrived to the race centre. Enduro was over.

Was very fun day and also so hard. Now, today in the morning when I write this I feel like a zombi that has been to a battle. All parts of the body are stiff and in pain, tiredness deep in the bones. But I am happy, was very cool weekend and it was nice to be in the middle of the podium again :) In women category I had won all the PECs in general I was accordingly 87, 79, 77, 59, 41 and overall 62 with time 43min and 1,7sec, there were 126 finishers. Overall riding time for me was 4 hours 15 min with 947 m ascent and 1910 m descend.