Albstadt MK-etapp XCO

Alustan jälle võistluseelse päevaga. Hommikul sain kuidagimoodi nõusse prantslased, et saaksin rada minna vaatama ja tagasi ka, enne kui nende sõitjatel pealelõunat võistlus algab.

Ilm oli päikesepaisteline, kuid rada veel märg. Ootasin rohkem muda, kuid rada oli „parandatud“ kiviklibuga, ehk et suurem osa rajast oli pinnatud, kuid see oli omakorda kerge mudakihiga kaetud, mida rattad kaasa tõid, ehk et päris libe värk. Esimene ring läks rohkem peatustega, et sõitsin, vaatasin, sõitsin, sain päris alguses koos Gianti tiimi tüdrukutega rajale, neil kaasas treener, kes siis samuti enne mingeid lõike seletas ja siis sõitsid. Rada oma libedusega oli piisavalt ohtlik, nägin mitmeid matse, teisel ringil libisesin isegi natuke rohkem ja panin ülepeakaela. Midagi riivas mu nägu ja tundsin, et kuskilt jookseb verd, lõua peale tuli kriim. Kuna sealt tuli päris palju verd, siis läksin otse sealt kiirabisse ja lasin tohterdada. Arst ütles, et õmblema ei hakka, kuid piiripeal oli haava sügavus. Peale tohterdamist läksin uuesti rajale ja lõpetasin raja teise poole, tunne päris hea.

Õhtul tundsin, et kael on natuke kange sellest ülepeakäigust, kuid midagi väga hullu ei olnud.

Hommikul minu märgitud ajal hakkasime hotellist liikuma, ma ei tea miks, kuid juht arvas, et leidis kiirema tee, kuigi ma teadsin, et kiirem oli see, mida olime iga päev sõitnud. Kuna Albstadti sõitust oli juba halb kogemus nende teejuhatamisega, läksin natuke endast välja, neil ju kiire ei olnud, kuid ma tahtsin siiski korralikult soojaks sõita.

Õnneks väga suureks see ring ei osutunud, mis nad tegid, ja sain õigel ajal oma kiibi kätte ja sooja tegema. Kuid pean ütlema, et eks kehale on ikkagi kerge shokk nüüd sellises külmas võistelda, ehk oli kuskil 8 kraadi hommikul.

Stardist sain hästi minema ja esimese ringiga olin rahul, üks suurem grupp silme ees, et tempot hoida. Kuid teisel ringil kukkusin õnnetult ühes kurvis, ei olnudki nagu laskumine, vaid kurv kahe tõusu vahel, seal ei olnud ka raja piirdes pehmendusi nagu laskumistel, vaid hoopis kaks roigast püsti, ühe umbes 10 cm diameetrise läbimõõduga sain endale ribidesse. Natuke aega oigasin, kuid tõusin siiski püsti ja jätkasin, sealt oli kohe laskumine, kus eelmine päev olin kukkunud, kuigi olin matsust ribidesse kergelt ehmunud, sain ilusti alla. Ja jätkasin, minust oli möödunud mitu sõitjat, kui maas olin, lootsin kedagi kinni püüda, kuid sügavalt hingata oli valus ja ei jõudnud kuhugi. Järgmine ring võeti 80% alas võitluselt maha.

Peas oli vaid mõte, et oleks vaid kõik terve. Läksin uuesti kiirabi telki, seal peale natukest uurimist ja katsumist, otsustati saata röntgenisse ja ultrahelisse.

Haiglas oli vastas sama arst, kes eelmine päev mind tohterdas, natuke nalja tegi, kuid valusat nalja, ehk ribipõrutus tegi valu.

Ultraheli näitas, et kõik siseorganid on terved, röntgen näitas, et samuti ka kõik ribid terved.

Haiglas pidin andma ka oma aadressi, siis sellest alguses kõik järeldasid, et olen portugaallanna. Röntgenitoas hakkas üks õdedest rääkima poolvigases portugali keeles, et ega ma rase ei ole, et kas ikka tohib röntgenit teha (edasi sain teada, et ta pojad elavad Portugalis ja ta on ka natuke aega seal elanud). See tegi nalja, ma ütlesin, et ei ei, ma ei ole portugaallanna, hoopis eestlanna, et parem ikka saksa või inglise keel. Minu nime üle juureldi aga, et see nii saksa nimi, ehk et kõik nii rahvusvaheline, siis tuli veel välja, et üks arstidest on Lätist, hiljem sõidutaski tema mind uuesti raja äärde, kus ise läks võistlust vaatama ja ma sain tagasi ratta juurde.

Olin küll kergendatud teadmisega, et midagi katki ei ole, kuid ega see valu ja ebamugavust paremaks ei teinud. Natuke sügavamalt hingates või liigutades lööb valu ribidesse, nägu kriibitud peas:P.

Kuna mul oli alguses plaan vaid Albstadti sõita ja olin piletid lennujaamast tagasi 20-ndaks võtnud, siis mõlkus plaan, et tagasi koju sõita.

Keha igalt poolt valus ja kuigi see tiim oli enne reisi lahkelt pakkunud, et saan nendega mk-le minna, siis ei tundnud ma end nende hulgas hästi, eriti siis võistluspäevadel, kus neil ei olnud sõitu, kuid ei saanud mulle vastu tulla, et saaksin õigel ajal õiges kohas olla. Et ma ei läinud ju lihtsalt reisima, vaid ikkagi võistlema. Otsustasingi, et parem on kui ma koju lähen, ei pea ka mõtlema, et kuhu nad Tsehhis ööbimise on võtnud, nimelt ma arvasin, et koos reisides on mul kulutused väiksemad, kuid nende elamine oli minu eelarvele kõva hoop, et autoreisi arvelt võitmine ei tähendanud eriti midagi.

Ja siin ma nüüd olen, kirjutan seda blogipostitust Freiburgi rongijaamas, siia tõid mind Loo vanemad, kes olid oma poja sõitu vaatama tulnud, ja tulid mulle nii suurelt vastu, et tõid mind nii kaugele. Ootan oma bussi, mis hakkab siit kell kolm öösel liikuma, et siis natuke peale nelja Baseli lennujaamas olla, sealt lend Portosse kell 6.

Nüüd kirjutan blogi edasi esmaspäeva pärastlõunal. Lennureis läks kenasti, magasin enamuse ajast maha, Andre oli lennujaamas vastas, ei pidanud rohkem kottide tassimisega oma keha piinama. Peale hommikupooliku magamist oli ärgates küll väga sant tunne, iga liigutus teeb valu. Kui ei oleks röntgenit või ultraheli tehtud arvaks, et midagi on katki, aga on hea teada, et ei ole, lihtsalt natuke aega ja ma tunnen, end taas valutult. Pole enam ammu ka nii sinine olnud, kõikjal kehal on leida siniseid-kollakaid laike. :D

On väga hea meel tagasi kodus olla, olen kindel, et tegin õige otsuse reis plaanitust lühemaks jätta, et taas endale hea enesetunde võistlusteks saada.

I start again with the day before the race. In the morning I manage to get the team people to bring me to the course and back before their riders go for race.

The day was sunny, but the ground still wet. I expected more mud, but the course was made „better“ with kind of gravel of small stones, which was now covered with slight mud, so it was pretty slippery. First lap went more like stop-look-ride, from the beginning of the lap I get on the course same time as Giant girls with their coach, they also looked, explained and rode. Course with its slippery was quite dangerous, I saw many crashes, on second lap I went also over the handlebar. Something touches mu face and I could feel blood, my shin got a scratch. The blood flow was quite big so I went straight to the medical tent and got it cleaned and covered. Doctor said it was on the limit with it deepness. After the tent I went back on the course and finished the lap, I felt good.

In the evening I could feel the neck sore from the fall over handle bar, but it was not too bad.

In the morning on time as I had marked we started for the race place, I dont know why but the driver thought he had found a better way to race, although I knew the one we had taken every day was fastest. As I had the bad experience with their gps and directions, I got little upset, as they were not in hurry, but I wanted to get there on time, to get good warm up. Luckily the detour was not too long and I got the chip and went for warm up. But I need to say the cold was shock on all the days for the body, on that morning it was like 8 degrees.

I got a good start and I was content with my first lap, on bid group in front to hold the tempo. On the second lap I crashed unluckily, it was not really a downhill, it was a corner between hill sections, it didnt have safety borders as the downhills, instead there were two sticks, one with the diameter of 10 cm impact into my ribs. For some time I just hold my upper body curled and suffer the pain, but I still got up and went on the bike again, just after started the downhill where I had crashed the day before, but I could ride down even though I was quite shaken from the impact. When I had been down quite a many riders passed me, I hoped to catch some, but the ribs started to make me pain when I breathed deep, so I was not movind fast. And on the next lap they took me off the course at the 80% mark.

The only thing I thought was to be ok. I went again to the medical tent, after little look and touch they sent me to hospital to make ultrasound and x-ray for check.

At the hospital was the same doctor who had treated me the previous day, it was little funny, but painful fun, it hurt when I laughed.

Ultrasound showed that all internal organs are fine and x-ray showed that also bones are fine.

At the hospital I needed to give my address, so from that they assumed I am Portuguese. In the x-ray room one nurse asked in portuguese with german accent, if I am pregnent or no for make the x-ray (then I found out that her sons live in Portugal and she has lived there too). It made me laugh and I said no no I am not Portuguese, but Estonian, so you can talk either in German or English. About my name they talk that its German name, so all is so international, and then they say that one doctor is from Latvia, later he was the one to drive me back to course, as he was going to check the men´s race and I got back to my bike.

I was relieved to know nothing was broken, but it did not take away the pain and the uncomfortable feeling. Breathing deep and movements make a sharp pain in the ribs, and my face scratched :P.

As I had planned firstly to just make the Albstadt race and I had the ticket to get back on 20th, so I started to think maybe to take it and get back home.

The body was in pain and although the team before the trip had offered kindly that I could go with them to wc, but I did not feel comfortable with them, especially on race days, where they did not have race, but did not really care if I make to the race place on time or no. I did not go for the trip I went for the races. So I decided to get back home, and also it saved me to think in money I need spend in Czech, when first I think it will be less expensive to travel together, then they had hotel too expensive for me, so it really was not cheaper although I save from the car drive expenses.

And here I am writing this blog post in Freiburg railway station, up to here Loo parents were kind to take me, they had just come for to see son´s race. I wait for my bus that starts here 3 o´clock to be at Basel airport for 4 and the flight to Porto after 6.

Now I finish the blog on Monday afternoon. Flight went well, I slept most of the way, Andre picked me at airport and I was saved from pain of carrying the bags. After some hours of sleep it was so so uncomfortable to move, every movement cause pain. If it wasnt for the x-ray and ultrasound I would think something is broken, but I am happy to know that its not, just need some time to feel painless again. And I havent been so blue for a long time, all body has blue-yellow marks :D

Its good to be home again, I am sure I made best decision to shorten the trip, so I could get back in feeling good in my body.