Taça de Portugal XCO – Rio de Mouro UCI C1

Ma olen õnnelik:)

Laupäeval jõudsime lõunasse päris hilja, palju hiljem kui mina oleksin soovinud seal olla, aga tegin, mis minu võimuses, et kõik oleks pühapäevaks normis. Rajal tegin vaid poolteist ringi, rada ei olnud mulle varasemast tuttav. Väga palju järske tõuse ja väga palju singleid puude vahel, võistluse ajal oli tegu, et leida kohta, kus juua. Oleksin hea meelega kaks täis ringi teinud, kuid kalkuleerisin kui palju vaja tõusudel tõesti pingutada, isegi rahulikult sõites, kuna nii järsud tõusud olid. Siis rajalt hotelli, õhtusöök ja magama. See võistlus oli mul hooaja üheks eesmärgiks seatud, see sellel aastal ainuke esimese kategooria võistlus Portugalis. Üllatusin kui kergesti uinusin ja kui ühtlane oli uni, isegi hotelli liigagi pehmes voodis. Kuid ma ei pabistanud, et mul ei olnud sellist võistlusärevust sees, mu kehas ja hinges oli rahu, ma olin enda võimetes kindle, teadsin, et olen teinud palju tööd selle nimel ja viimased nädalad olen end vaid järjest paremini rattal tundnud, seega magasin hea unega.

Kõige rohkem ehk kartsin ilma, et ei oleks liiga palav, ei olnud, kuigi metsas vahepeal läks lämbeks, siis muidu oli päris tuuline ilm ja see tegi päikesepaistelise ilma kehale kergemaks.

Ratas oli ideaalne, sellel nädalal sain uued esihammakad, mida xco võistlusteks väga vajasin, ees nüüd 26 – 39. Selleks rajaks oli see parim valik. Kõik töötas valatult.

Enne võistlust oli tavapärane rutiin, 4 tundi enne hommikusöök, korralik 45-minutiline soojendus ja stardis.

Stardist sain väga hästi minema, esimesene esimeses kurvis ja tõusul ning sealt peale vaid singlitel. Esimese poole ringiga sain mõnekümnemeetrise vahe juba sisse, kuid siis võtsin rahulikumalt selle osa rajast, mida ma väga ei teadnud, ei olnud vaja vigu nii varajases faasis. Lucia tuli järele. Teise ringi algustõusul läks mööda, ta ei vajanud pudelit ja kihutas toidutsoonist kiiremini läbi. Nii me siis sõitsime, ma väga lähedal ei tahtnud tal koguaeg sõita, paarimeetrise vahega lasin järskudel nukkidel tal ees sõita, kuna kui seal mingi kivi ette jääb ja esimene mingi viperduse teeb, siis järgmine peab jala maha panema ja enam peale ei oleks saanud. Kuid natuke laugematel tõusudel andsime tuld, tõesti nautisin sellist üks-ühele võitlust, sain aru, et Lucia juba natuke heitis meelt, et ma maha ei jää, kuna varasematel võistlustel on ta saanud rohkem üksi sõita.

Siis teise ringi lõpus, kolmanda alguses hakkas meile ette jääma aeglasemaid liikujaid. Kadettpoisid ja tüdrukud, peab ütlema, et suuremas osas olid poisid varmamad teed andma, kuna rada enamus jaolt kitsas, siis tõesti pidi korra seisma jääma ja eest ära tulema, me hüüdsime varuga,et seda oleks võimalik teha hea ajastusega. Üks neiu sai mult korraliku küünarnuki vopsu, olin täpselt Lucia sabas, kui möödusime ja ma hüüdsin, et teine mööduja ka, kuid ta ikka hakkas ette keerama, valik oli kas natuke juhtida teda eemale või mõlemad kägaras olla.

Kolmanda ringi lõpus ühel kiirel otse laskumisel, kus õnneks olin jätnud enne vahe sisse, tegi Lucia vea ning kukkus, ma tuhisesin mööda ja rohkem ma teda ei näinud. Natuke kahju oli, kuna olin püssirohtu viimaseks ringiks piisavalt jätnud ja siis juba oli ka rada korralikult tuttav. Olin valmis end pildituks sõitma, kuid seekord ei olnud seda vaja, väga korralik pingutamine, samas puhas sõit tehniliselt ja võit oli minu! :) :)

Kui eelmistel kordadel tv intervjuusid andes olen rääkinud inglise keeles ja paljud tuttavad „kurjustasidˮ, et miks ma portugali keeles ei tihka rääkida. Siis peale võistlust, kui võistluse teadustaja mikrofoni nina alla pani, siis proovisin oma portugali keele ära. Ja peale poodiumit tv intervjueerija, kes mind iga nädal küsitlenud, muheles ja küsis, et noh kas nüüd juba räägid portugali keeles ja kuna test tehtud, siis rääkisingi kohalikus keeles.

Suur suur aitäh kõigile toetajatele ja pöidlahoidjatele, eriti neile, kes seda mulle pidevalt meelde tuletavad, see annab jõudu!

I am happy:)

On Saturday we arrived to the south quite late, much later than I would have wanted, I did what was in my power to have the best condition for Sunday. On course I did just one and a half lap, the course was not familiar to me. A lot of steep climbs and a lot of single tracks snaking between the trees, during competition it was really a challenge to find places for drinking. I would have like to make two full laps, but as the climbs were really steep and a lot of pushing even in easy riding, then I calculated to leave more for the next day. Then from course to the hotel, dinner and sleep.

This race was one of my objectives of the season, as only first category race in Portugal. So I was little surprised to have slept so good and undisturbed, even with in a way too soft bed. But I didnt get nervous that I didnt have the race anxiety, my body and mind were calm, I was sure of my capability, I knew I have worked hard for this and in the past weeks I have felt better and better on the bike, so I slept like an angel.

The most what I feared was the weather I hoped it wouldnt be too hot and it wasnt, altought in the forest it got quite ... but overall it was quite windy day that made the sunshine much easier to tolerate.

Bicycle was perfect, this week I got new chainrings which I really needed for xco racing, I have now in front 26 – 39. For this course was best choice. All worked super.

Before the race was the normal routine, breakfast 4 hours before the race, good 45 minutes warm-up and then on the start line.

I had perfect start, first in first corner and uphill and from then on on the single tracks. With first half of the lap I got already some cap, but as I was not comfortably familiar with the course I took it easier in the other half, not to make unnescassary mistakes, Lucia catch my wheel. On the first climb of second lap she past me, she didnt need a bottle and was sprinting past the feedzone. And then so we rode, I didnt want to be in her wheel all the time, as in the steep uphills if the first one meets an unexpected rock and loses some speed, then the next one would have needed to put the foot done and there was no way to get back on. On more flat sections we pushed each other, I enjoyed the head to head battle, I started to sense that Lucia was getting little desparate to lose me, as last races she had been riding more alone.

Then end of second lap and on third lap we started to catch slower riders. Cadet boys and girls, need to say that boys were more aware to give way, as the course was mostly narrow, then really needed to stop and give way, we screamed with some space, so it could be done in good timing. One girl got a strong elbow push from me, I was just in the wheel of Lucia when we past her, I yelled that there is a second one too, but she still started to move back to the course, so my choice was to either move her a bit or crash together.

At the end of third lap on one fast straight downhill, I had luckily given little space, Lucia made a mistake and crashed, I rode past her and didnt see her again. I was little disappointed, as I had left some gunpowder for the last lap and by then I knew the course perfectly. I was ready to ride until I pass-out, but I didnt need it to make this, a hard pushing and clean ride and the win was mine! :) :)

Previous times I have given the tv interviews in English and many of my friends were "crossed" with me that I didnt speak in Portuguese. Then after the race when the race commentator gave the mycrofone to me I tested my Portuguese. And after podium the tv guy whom I have talked every week smiled and asked, so this time already in Portuguese, and as I have made the test before, then I spoke in local language.

Big thank you to all who are cheering for me, especially to those who keep reminding me that they do, it gives strength!