Taça de Portugal XCM – Batalha

Eile siis stardis. Öösel oli korralikult sadanud, stardis oli ilm pilves ja ähvardas uuesti sadama hakata. Hommikul sõime hommikust pool kaheksa, ma arvasin, et start on kell kümme, sain teada, et pool kümme, oleksin kahe moosisaia asemel ühe söönud, ma tavaliselt söön siis kas kaks pool või kolm tundi enne maratone ja neli tundi enne xco võistlusi, muidu tunnen toitu veel kõhus.

Natuke sain sooja teha, enne autos näitas kraade 11. Ma panin sõidusärgi alla veel ühe pluuse ja käised. Esimest korda proovisin ka sõita joogivaru seljas, nimelt pakkus USWE firma mulle võimalust proovida nende toodet. Trennis oli mugav, seega otsustasin proovida, kuna siis kindel, et joogist mul väheks ei jää. Samuti pakkisin sinna ketiparandus värgid ja pumba-kummi, igaks juhuks.

Stardist minema, otsisin kenasti kohta pundis, esimesed viis kilomeetrit asfaldil, kergelt tõusis, kuid mitte väga märgatavalt. Siis hakkas tõusma, Ana Antunes oli mul kogu aeg rattas istunud, nüüd liigutas kiiremini ja läks eest. Ma ei tundnud end väga hästi, ei tea kas oli see vähene sooja tegemine või kõhus oli veel toitu liigselt või olin pannud siiski liiga palju riided, käised koorisin alla poole. Igatahes ei liikunud just kõige tempokamalt, minust möödusid veel kaks naist, vahepeal oli natuke laskumist ja hakkas uuesti ronima, kui olin tunni sõitnud, hakkas uuesti alla poole minema paari põntsuga. Hakkasin end paremini tundma, peale veel 40min sõitu enne uut pikemat tõusu, sain just enne tõusu algust kaks naist kätte, siis läks laialt rajalt kitsale kividega tõusule, kuna vihma tibutas ja enne oli ka korralikult sadanud, olid kivid väga libedad, et koguaeg pidi rada kenasti valima ja jõudu õigel ajal rakendama.

Nautisin sõitu, täpselt seda oli treener mulle enne võistlust soovinud:), tunne oli hea, vahepeal hüüti rajalt, et olen teine naine, esimene 4 minuti kaugusel, mõtlesin et ohoo nii kaugel, ok sõidan oma sõitu. Kui olin kaks pool tundi sõitnud hakkas rada alla-üles minema. Oli laskumisi, kus ikka muda ja libedad kivid tegid asja vägagi ohtlikuks. Ühel sik-sak laskumisel paljud panid jala, ma tahtsin ikka sõita, hüüdsin ja hõikasin, kuid ühel kivil, kus ei tahtnud pidurdada, pidin, kuna ees ei antud rada, muidugi läks ratas alt ja olin okaspõõsas, parem külg kõik verine ja kriibitud, uuesti rattale ja siis sain hea hooga juba alla. Seda üles-alla osa nautisin tõesti. Kui võimalus oli, siis kastsin ketti, et liigne muda ketti raami vahele ei kisuks, ratas töötas perfektselt!

Alguse poole olin prillid eest võtnud, kuna ei näinud enam midagi, kuna pori oli nii palju, nüüd aga tegi hullu valu kogu see pori, mis silma lendas, tõsiselt piinlesin vahepeal selle käes. Hakkasin tundma, et natuke tahavad jalad krampi minna, kohe jõin rohkem ja läks paremaks. Olin neli Xenofit geeli kaasa võtnud, need kulusid ära, olin ka müslibatooni võtnud, kuid seda ei suutnud isegi mõttes mäluma hakata. Seal üles-alla osas, ühes punktis öeldi 40 sek esimesele, järgmisel tõusul tegin natuke tempsi ja nägingi juba ta selga, natuke aega püsis ta meie väikeses pundis, kuid peale ühte kiiret laskumist ta kadus tagant, seal raputas väga, see oli üks ainukesi laskumisi, kus tõesti hakkasid juba käed valutama rappumisest, kuid ma jõudsin mõelda, oi kui lahe ja talusin naudinguga seda valu.

Peale seda läks uuesti mäkke, kus oli naiste ja meeste raja lahknemine, nimelt naistel oli üks kilomeeter vähem, välja oli jäetud kõige kivisem osa, sel hetkel hingasin kergendatult, et sain laial rajal tõusu jätkata.

Siis jooksis rada jälle kokku, muda ja kivid kitsal rajal, paar päris ohtlikku laskumist. Uduvihm oli mingil hetkel järgi jäänud ja nüüd hakkas muda kinni, kolm pool tundi oli selja taga ja väsimus võttis võimu, oli singleid, kus kuiva ilmaga oleks vist pea neli korda kiirem, kuid mudas, mis kinni hakkas, oli suur ukerdamine. Keha ei tahtnud enam väga jõuda, nüüd oli kõik peas kinni, tahtsin seda võitu, mis oli juba nii lähedal aga samas kaugel. Sel hetkel motiveeris kõige rohkem, mida poiss-sõber oli mulle öelnud, kui endal olid mul kõik jõuvarud otsas, siis on ikka nii oluline teiste usk minu võimetesse.

Lõpuks nägin Batalha linna kirikut, olin nelja ja poole tunniga 87 kilomeetrit selja taha jätnud ja esimese naisena finishisse jõudnud. :)

Nüüd määrin kriibitud jalga-kätt ja mõtlen, et kes küll need riided, kingad, varustuse ja ratta peseks, mina rohkem ei jõua... :P Aga eks ma pean seda kõike ikka ise tegema.

See oli esimene võistlus, kus ka kogu tiim koos oli. Tundsin end nende keskel hästi ja samuti saime kõike uue varustuse kätte. Eriti kena on meistrisärk, selles siis selle nädala lõpus stardis. ;)

Yesterday on the start line. In the night it had rained a lot, morning was cloudy and it seemed like it will rain again. We ate breakfast half past seven, I thought we have the start at ten, but I found out it was half past nine, I would have eaten one instead of two jam breads, usually I eat two and half or three hours before marathons and four hours before xco races, otherwise I feel the food in the stomach.

I got to warm up not very long, it showed 11 degrees. I put extra shirt under the jersey and armwarmers. First time I tried to race with my drinks on my back, USWE camel back producer offered this opportunity. It had been comfortable in the training, so I decided to try, so it would be sure I wont be lacking any drink. Also I packed chain repair kit and pump and tube into it, just in case.

From start I found good position in the group, first five kilometers were on the asphalt, it climbed, but not noticeably. Then it started to climb, Ana Antunes had been on my wheel all time, then she moved a bit faster and went. I was not feeling that great, I dont know if it was the lack of warm-up, or the food in my stomach, or I had put little bit too many clothes, I had rolled down the arm-warmers. Either way I was not moving with ease, I was passed by more two women, there was a small downhill section and then it climbed more, when I had ridden one hour, it started to descend with some little pumps. I started to feel better, after some more 40 min of racing, just before the next long climb, I catched the two women. The track turned into a rocky single track trail, as it was raining little and the ground wet, then the rocks were slippery and really needed to concentrate on the route to go and when to put power into the wheel.

I enjoyed racing, just as my coach had wished before the race:), I felt good, some people cheered that second woman and first is 4 minutes ahead, I thought oh, so far, ok I ride my ride. When I had two and half hours on my watch, it started to go down and up. There were some downhill sections with slippery rocks and mud that were quite dangerous. On one sic-sac downhill section many were going on foot, I wanted to ride, I yelled for way, but on one rock I needed to brake where I did not want to as one guy did not give way, so my wheel went underneath me and I ended up in a bush with thorns, my right side was all scratched and bloody, jumped back on bike and then could fly down with good speed. That part of ups and downs I really enjoyed. When I had chance I washed my chain, so that my chain would not be caught up in the frame, my bike worked perfectly!

Somewhere in the first part I had taken off the glasses, as there was so much dirt, but now it really hurt to have all the dirt in the eyes, I really suffered in some point in the race with the pain in the eyes.

I started to feel my legs want to cramp, so right away I drinked some more and it was ok again. I had brought four Xenofit gels that I ate all, also I brought a mueslibar, but that I could not even start to imagine to chew. On the up and down part someone said 40 seconds to the first, so next hill I pushed a little more and I saw the back of her, for little while she managed to be in our little group, but after one shaky fast downhill she lose ground. It was really shaky, it was only downhill part where the arms started to hurt from shaking, but I remember I was thinking oh how cool and tolerated the pain with enjoyment.

After that it climbed again, there the track for women and men parted, women had one kilometer less to ride, the most rocky part was cut out, in that moment I sighed with relief and continued on the wide road up.

Then the tracks joined again, mud and rocks on single tracks, some really dangerous parts of downhill. The little rain had stopped and now the mud started to stick, three and half hour on bike and I started to feel tired, there were single tracks that in dry conditions would be like four times faster, but in mud sticking, it was just awkward riding. Body did not want to push more, now it all was in the head, I wanted the win, which was so close but still so far. In that point the thing that helped the most was something my boyfriend had said, so when I was totally finished with power, then his belief was what pushed me.

Finally I saw the church of Batalha, the 87 kilometers were behind me in four and half hours and I was the first woman to finish. :)

Now I treat my scratches and think who will wash all the clothes, shoes, equipment and bike, I dont have more energy... :P But well it has to be me.

It was first race were all the team was together, I felt good and welcomed, also we all received the new clothes, the champion jersey is especially nice, cant wait to race in it this weekend. ;)