Ikka kirjutan..

Natuke jälle lugemist. Egas midagi suurt pole juhtunud, aga proovin neid detaile enda (spordi)elust siin kinni püüda.

Laupäeval käisin lastega jälle trennis, pildistaja unustasin koju, eks mul need tagataskud kõik kola täis ka, peale seda kui üks päev oli trennis kaks katkist kummi, kannan kaasas, et me metsa pimeda peale ei jääks. Siin läheb nüüd pimedaks nii poole kuue paiku. Proovin neile teha mingeid väikseid ringe, kus erinevad takistused rajal, kas siis slaalom või väike küngas või midagi tuleb maast korjata, kõige pikemad ringid on ehk umbes poole kilomeetrised, kuid siis ka vaid kui on keeramised ristuvatel teedel alati ühele poole, ei taha, et keegi kuskile metsa ära kaoks, aga kuna tasemed on lastel erinevad, siis vaja, et kiiremad saaksid oma teed minna. Laupäeval siis tegime ka väikseid ringe, mina seisin ühe künka juures, kus siis aitasin vajadusel. Kui Eestis on sääsenuhtlus kõige suurem suveajal, siis siin on praegu, nii kui metsavahele seisma jääda, on kohe kümmekond vereimejat oma platsi otsimas. Nüüd siis olen kõik ära söödud. Ja praegusel ajal on metsa all ka seeni näha, söögidavaid olen vähe näinud, kuid olen.

Kui nädala sees on raske leida päevasel ajal treeningkaaslast, siis nädalavahetustel on sõitjaid palju. Kui Eestis on tavaline, et nädalavahetusel hakkab trenn kas siis 10 või 11, et on juba soojem ja valgust on ka nendeks tundideks. Siis siin minnakse rattale kell 8. Mäletan, et kui jaanuaris Greetega läksime, siis oli väljas 2 kraadi, samas kui päeva peale läks kuskil 14 peale. Ja lõpetanud olime enne kella 12. Siinsed jõekäärud on samuti jääkirmega, isegi kui õhusooja on paar kraadi, ehk et mägede poole pole siis väga tark tegu minna. Ajaga olen aru saanud, et siin on söögiajad päris jäigalt paigas, samuti on koossöömisel suur rõhk. Ei ole nii, et pistad midagi üksi hamba alla ja lähed, kohati tundub see tore, kuid samas tundub ka üsna tüütu alati nii toimetada. Seega olen paar korda nädalavahetustel varahommikul trennis käinud, kuigi jah mina eelistaksin natuke hiljem minna, siis kui ei pea külmetama ja päev saab kenasti sisustatud.

A bit of reading. Nothing much has happened, but I try to catch some details from my (sport) life here.

On Saturday had again my training with kids, I forgot my camera, but also I have so many things in my pockets, after a training where we had two flat tires, I carry repair kits, so that we don’t get stuck in the forest in the dark. Now it gets dark about half past five. I try to make them little loops with different obstacles, slalom or small bumps or something has to be picked up from ground, the longest loops are about half kilometer, but then also where is only oneway turns, for no one to get lost in the forest, but as the kids ride with different pace its good to have a loop. So Saturday we made small loops, I stood at one bump where I helped when necessary. When in Estonia the mosquito time is in summer, then here its now, as soon as you stop in the forest, there is tens of mosquitos to bite you. So I am all eaten up. And now its time for mushrooms in the forest, I have seen little of the eatable ones, but I have seen some.

In the week its quite hard to find people to go ride with, but on weekends there are quite a lot of people cycling. When in Estonia its normal to start 10 or 11 the weekend trainings, then its warmer and enough light for some hours. But here people start at 8. I remember in January we went with Greete and it was 2 degrees and at day time it went up to 14. And we finished before 12. Here the river side roads get icy, so its not a good idea to go towards mountains that early. With time I have understood that here the eating times are quite strict and also its important to eat together. Not like I have used to at home, eat something alone and go, here it seems nice but also annoying to do always like that. So I have gone to early morning training with some others in the weekends, but yes I would prefer to go little later, when its warmer and then the day is also nicely full.