Portugal Cup - Povoa de Lanhoso C1

Väike ülevaade siis pühapäevasest võistlusest ja ka reisist tagasi Eestisse.
Kui juba reede, laupäev tutvusin rajaga, siis meeldis see mulle. Rada paiknes seikluspargis, mis oli mäe künkal (suur park oli). Tiirutas seal edasi-tagasi, üles-alla. Enamus oli single trackil, natuke oli laiemat teed. Start oli hea, enne kui läks puude vahele tiirutama, spurtisin esimeseks, et mitte kellegi taha toppama jääda. Pea kogu ringi sõitsin ees, Rie minu selja taga, teistega hakkas kohe vahe tekkima. Pikemal tõusul sai Rie eest minema, peale seda oli raja ja hea mineku nautimine. Pingutades oli hea tunne ja nii tore oli ka rahvas raja ääres, kuna see oli pealtvaatajatele sobiv rada, siis "forca, forca" karjuti korralikult. :) See muidugi innustas veel rohkem endast andma.
Peale finishit olin väga rahul oma sõiduga, kuigi enamus ajast sõitsin üksi, siis pingutasin terve aja korralikult ja suutsin ka korralikult pingutada, mis kõige rohkem head meelt tegi.
Siis meeste sõidu ajal pakkisin ratta ära ja peale nende sõitu sõin natuke koos Orbita tiimiga, kes mind ka seekord aitasid, ja siis hakkasin liikuma, kuna pikk autosõit ootas. Oma 600 km oli Madriidi, kui lõpuks kohale jõudsin oli juba sügav öö, õnneks väga tihe liiklus ei olnud. Hotellis sain olla vaid 5 tundi, mis lohku vajunud voodis väga rahulikus unes ei möödunud. Äratuse olin pannud päris varakuks, kui ärkasin, siis mõtlesin veel, et "ah, mis ma sinna lennujaama nii vara ikka lähen", aga ikka ajasin end püsti, et noh saan siis seal aega parajaks teha. Lennujaama oli vaid 20 km, kuid 10 kilta sellest istusin ummikus, aeg aina tiksus, ma hakkasin tõsiselt kahtlema, kas lennule jõuan, lõpuks olid juba närvid päris püsti, ise veel nii väsinud, nii võistlusest, autosõidust, kui ka unepuudusest. Kuid ikkagi jõudsin nibin-nabin auto ära anda ja lennule registreerima.
Siis oli järgmine jant, kuna Orbita tiim oli mulle natuke Powerbari asju kaasa andnud, tundus mulle minu kott natuke raske, kui selle kaalule panin, oligi 3 kilo üle. Siis võtsin kohe sealt ühe kodina vähemaks ja oligi 20 kg. Selle kodina suskasin muidugi rattakotti. Kui siis registreerija tädikesele otsa vaatasin, ütles ta, et soovib mu rattakoti kaalu ka teada, et tõstku kaalule. Oli 20 kg, küsis, et kas mul vaid ratas kotis? Mina: "Jaa, ainult ratas" (teades, et ta oli seda kodina ümber paigutamist pealt vaadanud) Tema: "Päris raske ratas" Mina: "Jah, on küll". Siis ta muidugi helistas ja rääkis oma loo hispaania keeles ära kellelegi, kuid õnneks sellel teisel ei olnud väga halb päev ja ma sain kenasti niimoodi oma pagasi ära registreeritud.
Ja siis jäi veel lennule minna, mis venis ja venis. Lõpuks kui lendu tõusime, olime kuskil tunni hiljaks jäänud ja kui Frankfurti hakkasime maanduma, tuli stjuardess minu juurde ja ütles, et minu lend Tallinnasse on ümber registreeritud, kuna ma ei jõua enam sellele. Aeg oli muidugi hiline öö, kuhu nad selle registreerimise tegid. Kui lennuk maale jõudis, oli minu lennu pardale minek lõppemas, ma panin muidugi jooksu, ühest terminalist teise, kui lennu väravani jõudsin, olid seal olijad üllatunud ja rõõmsad "Miss Meier??! Ooo bravo!" Endal ka hea meel, jõudsin siiski lennule, kusjuures ka ratas jõudis, kott kahjuks mitte. Aga pikk reis sai seljatatud:).