Eesti meistrivõistlused xco 2015

Hea taaskord kodumaa radadel sõita. Jõudes Eestisse tervitas mind natuke värskendavam õhk, mis oli just paras, mitte liiga palav mitte liiga külm. Rakvere rajaga tegin esimest korda tutvust neljapäeval. Ilm oli sajune, pole ammu vihmast libedal pinnasel sõitnud, kuid harjusin kiirelt ära. Olin vägagi positiivselt meelestatud, rajaga oli vaeva nähtud. Samuti oli tore näha noori rajal julgelt raskemaid kohti sõitmas. Ka nende sõidurõõm peaks teisigi rajategijaid innustama radu ehitama. Siia küll mägesid ei ehita, kuid toredaid singleid saab metsa alla aretada küll. Need loetud päevad, mil ma kodumaal olen, mööduvad alati lennates ja tegutsedes, laupäeval võtsin aega rada veel vaadata ja ka puhata.

Pühapäeval olin stardis valmis ilusa sini-must-valge särgi eest võistlema. Sain stardist kohe ees minema ja nii ka jäi. Oma sõidu puhtusega ma täiesti rahul ei ole, väikseid eksimusi nii üles kui alla minekul tuli, suur tuli viimasel ringil, kuid seda mitte päris ise põhjustades, nimelt kimbutasid mind viimasel ringil krambid. Ühel lihtsal kuid järsul nõksul alla, kus oli vaid keha sadula taha saada, läks reielihas just sel momendil krampi kui olin üle sadula minemas ja ei saanud seda liigutust teha, keharaskus ees veeresin mõned meetrid esirattal alla, lootes veel, et suudan olukorra päästa, kuid see kadus ikkagi põõsasse, seda kukerpalli keegi kahjuks ei näinudki. Siit väike kivi korraldajate kapsaaeda, et igas raskemas kohas (seal oli ka chiken-line) peaks olema kindlasti rajaturvaja, et kui midagi juhtub, on abi kohe olemas. Minul õnneks jäi kõik terveks ja kiiresti edasi. Nii mõnedki korrad veel andsin tempos natuke tagasi, et mitte lihaseid krampi lasta, samas nautisin toredat rada ja suur aitäh kõigile ergutajatele. Ma ei juhtu just tihti siinsetele radadele, kuid seda enam on hea ja toetav kuulda pealtvaatajaid nimepidi mind ergutamas, suur suur aitäh kõigile!
Ja jõudsingi õnnelikult finishisse! Uhkelt kannan edasi armsaks saanud sini-must-valget.

Selle tiitliga olen juba 25kordne Eesti Meister eliitklassis erinevatel jalgrattaspordialadel.

It is good to ride on homeland soil. Arriving to Estonia the cooler weather greeted me, it is nice and refreshing, not too hot, not too cold. I went to Rakvere to ride the course first time in Thursday. It was raining, I have not ridden long on a rainy slippy course, but I got used to it fast. I was very positive about the course, the makers had worked hard on it. Also it was great to see that the youngsters rode fearlessly the hardest parts of the course. This joy from riding should inspire also others to build great tracks. Its not possible to build mountains, but nice single tracks are just some work away. The few days I am in Estonia go by fast and active, on Saturday I took time to rest and make last rides on the track.

On Sunday I was ready to race for the beautiful blue-black-and-white. I got off from start first and it stayed that way. I am not totally content with my ride cleaness, some little mistakes up and down, one big one in the last lap, but that was not really my mistake, I was suffering cramps in the last lap. On one easy, but steep downhill, where all you needed was to put the body behind the saddle, I got a leg cramp exactly in the moment when i was moving my body back, so I couldnt and with the body weight in front I rolled on the first wheel for some meters, hoping that maybe i can save it, but there I was in the bushes, no one saw me. So from here a little critizism to organizers, all dificult parts (there was a chicke-line) should have a marshal so that if something happens the help is there. Luckely nothing happnd with me and I was quick on my bike. Quite a few times didnt push as hard to prevent the cramps. Either way I enjoyed the track and big thank you all the cheerers. I am not that ofter on homeland tracks, but that makes even better feeling to hear people cheer by my name. Thank you also cheering behind the computer screen.

And I arrived happily to finish and can continue to wear my dear blue-black-and-white jersey. With this title I now am 25 times Estonian Champion in elite catergory in different cycling disciplines.