RaceNature Albufeira UCI XCM C2

 Olen siin natuke võlgu!

Eelmine nädal tegin oma esimese võistluse ja kohe 4-etapilise. Kuna treeneritööga näen, et nii palju võistlusi ei tule sel aastal, aga rütmi tahaks et oleks, siis alustasin kohe varakult.

Ei jõudnud siia veel kirjutada, kuna nädala alguses sai ikka külmetus võimust ja energia läks mujale. 

Kolmapäeval siis reisisin rongiga Algarve, jah seal kus Portugalis alati soe ja päikeseline :D Mis meid ootas oli külm ja vihmane nädal. 

Neljapäeval oli eraldistart, 15km, suhteliselt lame alguses ja siis lõpus üks suurem tõus ja laskumine. Ilm oli selline pilves ja jahe. Rajal oli palju lompe, kuid siiski ei olnud kõik märg. Sealne kivim on väga libe, kui niiskust saab siis kohe tekitab raskusi. Ehk et justkui oli kuiv kuid kivid olid libedad, ei olnud mul seda rattatunnetust, tundsin et sõidan väga kandiliselt. Samuti olin oma hardtailiga, sest teise panin müüki ja ootab puhtalt oma ostjat (tahaks uut kaheamordilist osta:) Ehk ka rattatunnetus oli sellest uuem ning hardtailiga ei ole tagumisel rattal nii head pidamist, seega harjusin mitme asjaga. Starti läksin mõttega, et proovin sellise kontrollitud mitte punasesse mineva pingutusega läbi sõita. Seda ka tegin, protokollis olin 7. Paar naist eest, kellele ma lootsin siiski järgmistel päevadel vastu saada.

Reedel oli 63km, seda 3x ringil 21km. Start meestega koos, ehk et kohe alguses tekkisid grupid ja esimesed naised said sinna ettepoole, ma olin 5. ja 6. kohaga koos. Kuid ringi keskel, siiski pidin neil minna laskma. Samuti ei olnud veel sõitma saanud tehniliselt. Siis teisel ringil hakkas tohutult sadama, rada igal pool märg ja libe, mitte ainult kividel ja see kuidagi tegi mu bloki lahti. Oskasin taaskord rattaga sõita! Panin hea tempoga nii üles kui alla. Lõpus taaskord 7.

Laupäeval 76km. Algus üpris sarnane gruppide lagunemise poolest ja kuhu ma jäin sõitma. Aga peale 30km mul hakkas alaselg nii valutama, et ei suutnud enam jalgadesse jõudu rakendada. Tegelt oli hea et ringide peal ei olnud, sest suur oli ahvatlus sõit pooleli jätta. Kuid siiski ponnistasin finishisse. Samuti 7.koht.

Pühapäeval 65km Alguses tundus, et teistel naistel oli juba raskem ja meestega keegi kaasa ei jõudnud minna ning esimesed kilomeetrid sõitsime kõik koos. Siis läks esikolmik eest, kuid ma jäin 4. 5. koha peale sõitma, ilma arusaamata, miks need eelmiste päevade 5. ja 6. kaasa ei tulnud, kuna tundus sarnane tempo. Aga tegelikult oli mul ikka palju parem päev. Vist sain lõpuks mootori käima! Madistasime mis me madistasime selle teise naisega, siiski läks meil finishi peale. Kuna finish oli sama, mis eelmine päev, siis teadsin kus pean kindlasti punnitama, et oleksin eespool. Ônnestus ja sain hea 4. koha! Hiljem protokolli vaadates üllatusin, et ei olnud need poodiumikohad ka kaugel, vaid 2 minutit! Ning kuigi olin kaotanud minuteid iga päev ja ei osanud üldarvestuse tõusu oodata, siis kirsina tordil sain lõpuprotokollis 6. koha.

Hiljem oli rongisõit tagasi, eeldatavasti seal ooteruumis, rongile oli aega, ma külma sain. Kuigi olime kõik need päevad super külmade ja vihmaste oludega võidelnud, et ehk ka sealt. 

Ametlikult UCI Level 3 Coaching Diploma kursus läbitud!

Saime oma treenerite gruppi teate kursuse koordinaatorilt, et tulemused on väljas ja et pole liiga kiiret, et parandusi saata. Tekitas närvikõdi küll, et kas minu töö oli hästi tehtud või vaja mingeid osi uuesti teha.

Nimelt, kuigi meie kursus oli oktoobris, kus meil oli väga tihe graafik, väga huvitavad loengud. Mitte ainult treeningmeetoditest ja uutest teaduslikest tulemustest ning sportlaste testimine vaid samuti üldist teadmist otse tegijatelt UCI keskusest, seda siis näiteks ausa mängu põhimõtted, varustuse reeglid ja nende arendamine, sportlaste kaitse, spordipsühholoogia, antidoping, talentide märkamine ja arendamine, traumade ennetamine ja käsitlemine, kliimateadlikkus, toitumine ning rattaseadistuse alused.

Selline kursus ei ole võrreldav ühegi teise eliit klassi treenerite kursusega, sest me omandasime teadmisi otse rattaspordi südamest, seal kus seda suunatakse ja hallatakse. Samuti oli üliväärtustlik olla osa meie rahvusvahelisest treenerite grupist, kõigil on oma nägemused ja kogemused.

Viimastel päevadel keskuses olles oli meil nii teoreetiline eksam kui ka praktiline eksam, mõlemate tulemused sain koos lõputööga teada, teoreetiline oli tehtud 81% ja praktiline 100% tulemusega.

Lõputöö jaoks oli meil kuu aega, see koosnes kuuest osast, mis kõik tulid läbida. Väga detailne sportlase aastaplaan, koos analüüside ja põhjendustega, miks ja milleks. 

Avasin siis oma meilikonto ja kiikasin kursuse koordinaatori saadetud meili. Tehtud! ja hästi tehtud! Kõik osad olid head või isegi väga head, oli ka paar soovitust.

Natuke ikka patsutasin ennast õlale ja sain enesekindlust veel rohkem juurde. 

Samuti saan siin ilusti välja öelda, et olen meie Eesti pararatturite koondise peatreener! Seega siia blogisse tuleb peale minu enda võistluste ka teisi võistlusi, kus ise olen treenerirollis. Aga ise ka ikka treenin ennast ja kindlasti võistlen, samuti olen giid. Elu peab tasakaalus olema :D Ja minu oma on alati kahel rattal vändates (alates kui olin väike plikatirts).

Tänan kõiki, kelle hea sõna või tegu, on mind mu teel toetanud! Tänulik ja uhke!

Mis toimunud on.. ja seda on palju!

 Olen siin natuke võlgu. Nagu võis arvata oktoober lendas mööda väga kiirelt ja väga tegusalt.

30. septembri õhtul lendasin Sveitsi ja 1.-24.oktoobrini olin Aigle linnas, jah seal kus olin ka mõned kümned aastad tagasi :D

Meil oli väga lahe treenerite punt, kes seda kursust võtsid. Igalt poolt maailmast kokku tulnud ja kuna kõigil juba teatud kogemuste põhi all, oli ka väga huvitav üksteiselt teadmisi saada. Loomulikult olid õppejõud/teadlased oma teemadega ülihuvitavad, kuid mõned tundusid ka olevat liiga kitsalt omas maailmas, et tavarutiinis ei ole laboritegemisi alati võimalik kopeerida, kuid eks see treeneritöö ongi üks suur looming, kõik lähenevad oma nurga alt ja tipuni viib mitmeid teid.

Seega nädalapäevad läksid kiirelt ja õhtuks oli ikka vaim väsinud. Siis nädalavahetusel võtsin alati ette laupäeval matk koos teiste huvilistega, Sveitsis ju matkarajad aukohal, seega kõigil kordadel oli uus ja huvitav ja imekaunis loodus. Esimesest nädalavahetusest võrreldes viimase korraga (käisin ka tagasireisi päeval, kuna oli aega enne rongi, üksi metsas matkamas) oli looduses suur muutus, märgatavalt muutus loodus aina värvilisemaks ja siis jälle aina tuhmemaks, viimasel päeval juba lumikattega 1000m peal. 

Ühel esmaspäeva hommikul külastasime ka kursuse käigus Olümpia Kommitee peakorterit Lausanne´is, kus Olümpia Solidaarsus ka meile väikse teadmistunni korraldas, seal olid ka vibulaskjad kohal. Ning siis ring peale Olümpia majale. Mulle kui olümpialasele oli ka üllatus, meist ühele oli au kirjutada nende seinale, mis oli juba tihedalt täis kirjutatud erinevate sportlaste poolt, minule siis meie grupist anti see au. Ei teagi palju neid eestlasi, kes sinna on saanud kirjutada on? Mina arvan, et ühekäe peal saab üles lugeda. 

Hiljem ühel pühapäeval külastasime kursusekaaslastega ka Olümpiamuusemit, mida olen ka varasemalt külastanud. Sel korral mainis üks mu kolleegidest, et olen olümpialane, neil seal ka raamat, kuhu saavad olümpiasporlased oma külastuse kirja panna ja tehakse ka foto kohapeal. Sellest ka tore mälestus.

Treenerikursus veel ei olegi läbi, peale viimase päeva praktilise töö ja eksami, anti meile ka suuremahuline kodutöö, mis on pool koguhindest/läbimisest. Ehk veel pole kursuse sertifikaati käes.

Vahepeal aga tagasijõudes käisin võtsin osa kohalikust maastikurattavõidusõidust, kus eelmine aasta esimest korda käisin ja rajad olid nii toredad, et olin ka selleks aastaks kirja pannud. Kuna Sveitsis sain vaid korra/kaks rattal treenitud (peale selle et igapäevaselt me elamiskohast keskuseni sõitsime ratastega), siis oli raske, kogu aeg olin piirajas. Ehk ei natuke jäi nautimise pool tahaplaanile ja rohkem oli kannatamise pool. Aga naistest olin kiireim ja sain kiireima auhinnaraha selle päeva puhul.

Siis käisin ka veel enduro võistlusel! See siis oli eriti võõras, pole ma ju enduro ratast juba aastaid puutunud, aga vist need Sveitsi mäed andsid soovi mäest alla sõita ja kuna mulle Cadafaz´is on alati meeldinud, siis pühkisin tolmu pealt oma kokkuklopsitud rattalt. Kui ma 2020 aasta talvel Eestis oma enduro ratta katki kukkusin, siis jupid jäid ju alles, siis umbes 2023 leidsin netist raami, mis sobis. Ja kuigi kõik jupid ei olnud omavahel just mõeldud kokku sõitma, siis ma ikkagi panin nad koos sõitma. Et näiteks laupäevasel treeningpäeval enduro rattal jäin käikudest ilma, kuna kaabel oli natuke liiga kergelt kinnitatud, õnneks see oli kerge parandus. Muidugi ei olnud ma nii kiire kui ma olen olnud, aga ikkagi oli tore nädalavahetus ja endalegi üllatuseks võitsin kaks laskumist viiest ja päeva lõpuks olin kohalikust Portugali meistrist vaid 15 sekundit kogu 25min aja peale aeglasem!

Ja vahepeal kui olin Sveitsis tagasi jõudnud, võtsin ka meie parajalgratturitega ühedust ja teen nendega nüüd koostööd, et suur väljakutse treeneritöös. Sellest varsti ehk lähemalt!

Aga ega isegi proovin end treenida, kuna hea on olla vormis ja tegus. Pole siia blogisse veel jõudnudki kirjutada suhteliselt raskest aastast, mis on selja taga. Just vaimselt on raske olnud. Aga alati väga tänulik, et saan ikka sõita ja treenida.

Et aasta alguskuud olid teadmatuses, kus otsisin vastuseid ja kui sain siis diagnoosi endometrioos, mis tegelikult andis veel rohkem küsimusi ja väga vähe vastuseid. Sellest haigusest on veel vähe kindlaid teadmisi ja olenevalt arstidest tuleb erinevalt vastuseid. Kuid siis proovin ikkagi ise seal virrvarris arusaada, mis on minule parim ja kuidas siiski järgmisi aastaid näha. Päris spetsialisti juurde on aeg alles ootel. Kuid suurem kolle sai eemaldatud, seda siis väga ebatavalisest kohast, Eesti infomaailmas ei olnudki sellist veel kuskil kirjas. 

Ma nüüd proovisin kõigest natuke kirjutada ja jätan siia ka kauneid pilte, kaunist hilissügist kallis blogilugeja!