Olen siin natuke võlgu. Nagu võis arvata oktoober lendas mööda väga kiirelt ja väga tegusalt.
30. septembri õhtul lendasin Sveitsi ja 1.-24.oktoobrini olin Aigle linnas, jah seal kus olin ka mõned kümned aastad tagasi :D
Meil oli väga lahe treenerite punt, kes seda kursust võtsid. Igalt poolt maailmast kokku tulnud ja kuna kõigil juba teatud kogemuste põhi all, oli ka väga huvitav üksteiselt teadmisi saada. Loomulikult olid õppejõud/teadlased oma teemadega ülihuvitavad, kuid mõned tundusid ka olevat liiga kitsalt omas maailmas, et tavarutiinis ei ole laboritegemisi alati võimalik kopeerida, kuid eks see treeneritöö ongi üks suur looming, kõik lähenevad oma nurga alt ja tipuni viib mitmeid teid.
Seega nädalapäevad läksid kiirelt ja õhtuks oli ikka vaim väsinud. Siis nädalavahetusel võtsin alati ette laupäeval matk koos teiste huvilistega, Sveitsis ju matkarajad aukohal, seega kõigil kordadel oli uus ja huvitav ja imekaunis loodus. Esimesest nädalavahetusest võrreldes viimase korraga (käisin ka tagasireisi päeval, kuna oli aega enne rongi, üksi metsas matkamas) oli looduses suur muutus, märgatavalt muutus loodus aina värvilisemaks ja siis jälle aina tuhmemaks, viimasel päeval juba lumikattega 1000m peal.
Ühel esmaspäeva hommikul külastasime ka kursuse käigus Olümpia Kommitee peakorterit Lausanne´is, kus Olümpia Solidaarsus ka meile väikse teadmistunni korraldas, seal olid ka vibulaskjad kohal. Ning siis ring peale Olümpia majale. Mulle kui olümpialasele oli ka üllatus, meist ühele oli au kirjutada nende seinale, mis oli juba tihedalt täis kirjutatud erinevate sportlaste poolt, minule siis meie grupist anti see au. Ei teagi palju neid eestlasi, kes sinna on saanud kirjutada on? Mina arvan, et ühekäe peal saab üles lugeda.
Hiljem ühel pühapäeval külastasime kursusekaaslastega ka Olümpiamuusemit, mida olen ka varasemalt külastanud. Sel korral mainis üks mu kolleegidest, et olen olümpialane, neil seal ka raamat, kuhu saavad olümpiasporlased oma külastuse kirja panna ja tehakse ka foto kohapeal. Sellest ka tore mälestus.
Treenerikursus veel ei olegi läbi, peale viimase päeva praktilise töö ja eksami, anti meile ka suuremahuline kodutöö, mis on pool koguhindest/läbimisest. Ehk veel pole kursuse sertifikaati käes.
Vahepeal aga tagasijõudes käisin võtsin osa kohalikust maastikurattavõidusõidust, kus eelmine aasta esimest korda käisin ja rajad olid nii toredad, et olin ka selleks aastaks kirja pannud. Kuna Sveitsis sain vaid korra/kaks rattal treenitud (peale selle et igapäevaselt me elamiskohast keskuseni sõitsime ratastega), siis oli raske, kogu aeg olin piirajas. Ehk ei natuke jäi nautimise pool tahaplaanile ja rohkem oli kannatamise pool. Aga naistest olin kiireim ja sain kiireima auhinnaraha selle päeva puhul.
Siis käisin ka veel enduro võistlusel! See siis oli eriti võõras, pole ma ju enduro ratast juba aastaid puutunud, aga vist need Sveitsi mäed andsid soovi mäest alla sõita ja kuna mulle Cadafaz´is on alati meeldinud, siis pühkisin tolmu pealt oma kokkuklopsitud rattalt. Kui ma 2020 aasta talvel Eestis oma enduro ratta katki kukkusin, siis jupid jäid ju alles, siis umbes 2023 leidsin netist raami, mis sobis. Ja kuigi kõik jupid ei olnud omavahel just mõeldud kokku sõitma, siis ma ikkagi panin nad koos sõitma. Et näiteks laupäevasel treeningpäeval enduro rattal jäin käikudest ilma, kuna kaabel oli natuke liiga kergelt kinnitatud, õnneks see oli kerge parandus. Muidugi ei olnud ma nii kiire kui ma olen olnud, aga ikkagi oli tore nädalavahetus ja endalegi üllatuseks võitsin kaks laskumist viiest ja päeva lõpuks olin kohalikust Portugali meistrist vaid 15 sekundit kogu 25min aja peale aeglasem!
Ja vahepeal kui olin Sveitsis tagasi jõudnud, võtsin ka meie parajalgratturitega ühedust ja teen nendega nüüd koostööd, et suur väljakutse treeneritöös. Sellest varsti ehk lähemalt!
Aga ega isegi proovin end treenida, kuna hea on olla vormis ja tegus. Pole siia blogisse veel jõudnudki kirjutada suhteliselt raskest aastast, mis on selja taga. Just vaimselt on raske olnud. Aga alati väga tänulik, et saan ikka sõita ja treenida.
Et aasta alguskuud olid teadmatuses, kus otsisin vastuseid ja kui sain siis diagnoosi endometrioos, mis tegelikult andis veel rohkem küsimusi ja väga vähe vastuseid. Sellest haigusest on veel vähe kindlaid teadmisi ja olenevalt arstidest tuleb erinevalt vastuseid. Kuid siis proovin ikkagi ise seal virrvarris arusaada, mis on minule parim ja kuidas siiski järgmisi aastaid näha. Päris spetsialisti juurde on aeg alles ootel. Kuid suurem kolle sai eemaldatud, seda siis väga ebatavalisest kohast, Eesti infomaailmas ei olnudki sellist veel kuskil kirjas.
Ma nüüd proovisin kõigest natuke kirjutada ja jätan siia ka kauneid pilte, kaunist hilissügist kallis blogilugeja!
