Homme olen stardis!
Juba olen võitnud, kõik mis homne toob on boonus, kui boonuseks saab lugeda lihasvalu, väsimusega võitlust, higistamist liitrite kaupa! Aga tegelikult ikka rattavõidusõiduvõlu, kauneid vaateid, üliägedaid rattaradu, adrenaliini ja muidu rattamöllu!
Eelmine aasta kui uurisin, kus toimuvad erinevad Euroopa meistrivõistlused, nägin et maratoni omad on Hispaanias, ning siin Baskimaal kus mäed kõrged ja rajad ägedad, siin Hispaanias ei karda nad maratonidesse panna keerulisi laskumisi ning tehnilise sõitmise elemente! Seega ilma et oleksin teadnud midagi rajast, eeldasin et mulle kindlasti meeldiks.
Küsisin Filipelt, kas ta saaks paar puhkuspäeva võtta, reede ja esmaspäev, et siis oleks mul olemas keegi, kes jooke annab ja samuti autot juhiks, ning lihtsalt keegi kes kaasa aitab, et ei oleks kõike vaja üksi teha, nõustus.
Kuna maratoni EMile saavad ka individuaalsõitjad peale ja ei pea koondisesse kuuluma, ei pidanud ka kellelegi oma plaane jagama.
Peamine põhjus miks ma ehk tahtsin tulla siia, oli eelmise EMi täielik läbikukkumine, plaanis justkui oli tore, läksime oma Penacova tiimiga, ise ei pidanud väga midagi korraldama, tiimi poolt ka eelarves, kuid kui on palju inimesi ja kogu värk ei ole väga hästi korraldatud , siis hoopis lisab stressi. Mäletan et olin jube pahas emotsionaalses seisus ning teadmata et tegelikult stress lisas vaid hoogu mu haigusele. Siis ma veel ei teadnud, et elan endometrioosiga ning võistluspäeval oli mul üks halvimaid haiguspuhangu päevi. Ma ei lõpetanud võistlust, ma vaevu jõudsin stardi-finishi alasse tagasi, peale seda kui olin mingi 20km ära sõitnud, olin nii jõuetu ning ma ei osanud aimatagi, et tegelikult see ei olnud minu süü. Küll ma otsisin vastuseid miks niimoodi , et kus olin treeningutel valesti teinud, toitumisega valesti pannud jms Miksile oli vastuseks et eks olin ikka ise süüdi, et ei osanud paremini.
Sel aastal võtsin endale ka pararatturite peatreeneri kohustused, seda peale seda kui olin endale soovinud, sellest võistlusest osa võtta, kuigi mu ettevalmistus ei ole olnud päris täiuslik, kuid elu ju ei olegi perfektne! Tegin kõike nii hästi kui võimalik ja hästi teadlikult just enda haiguse suhtes. Kuna arstid ei olnud üldse minu jaoks pädevad seda haigust avastama, enne kui oli juba väga jube, siis ei ole ma ka hetke “ravimisega” päris päri, otsin alternatiive, mis võiksid algallikaid vähendada ja mitte lihtsalt sümptomeid ära hoida. Tunnen et arstide taktika on lihtsalt hetkeolukorda parandada ja ei ole pikemas perspektiivis minu tervisele kasulik, aga siis oleksid neil lihtsalt uued sümptomid, millele uusi ravimeid määrata. Minu vererõhk, hrv ja hommikune pulss näitavad kõike seda, et ei ole parim variant hetkel. Kuid kuna mul see haigus elu ajaks, siis aega ka rahulikult jälgida ja uurida, mis minule kasulik on ja ei ole.
Selle kõrvalpõikega tervise juurde, tahtsin öelda jälle, elu ei ole kunagi perfektne ja ükski tee ei lähe täpselt nii nagu plaanis. Peab olema paindlik seda kõige rohkem ehk just enesega.
Olen siin rajal tsipake sõitnud, eile ja täna mõned 24km ehk kokku sellest 74 km mis ootavad homme. Väga raskete tõusudega, kus tehnilist tõusu kui ka lihtsalt anna tuld, laskumised on ka päris tehniliste osadega.
Ideaalselt tahtsin siia tulla uue kahe amordilise rattaga, teadsin et Lapierre mis mul oli ei olnud päris minule. Panin ta siis juba novembris müüki ja sain alles mais müüdud. Seega uut veel ei ole ja olen oma vana hardtailiga, ei ole tal häda midagi, lihtsalt natuke valusam saab nendel kividel olema, eriti peale mõnda tundi. Elu ei ole ideaalne 😃 Tuleb olla paindlik :)
Hetke “ravimitega” ja haigusega olen ka mõned kilod raskem , et sellisel ronimistrassil, ei saa kerge olema, kuid kerge ei oleks niikuinii, eks! Kogume nende 74km jooksul 3000m kõrgust!
Seega olen lihtsalt super tänulik, et olen homme stardis, et olen siin meelerahus ja endaga leebe ning toetav, suuresti olen viimaste aastatega enda sisekõne toetavaks muutnud, olen nii tubli ja erakordne naine, respekt kõigi mu tegemiste vastu ja kui tugev ma olen, eriti tuleb see välja kui olen juba super väsinud. Vahel ei suuda ise ka ära imestada, kui super tubli ikkagi olen!
Homme saab olema raske kuid päev rattal, mille olen täiesti vabatahtlikult valinud, teades et plaan ei ole perfektselt läinud kuid kõigi nende muutuste juures tegin/teen endast oleneva maksimaalselt !
Aitäh kaasaelajatele ja toetajatele!
Mõned pildid eilsest ja tänasest siin Baskimaal ;)
No comments:
Post a Comment