Sel aastal ei olnud mul võistlusi all, kuid trenni oli tehtud, ja läksin peale suhteliselt sellise mõttega, et ükskõik kuidas läheb, annan igal momendil endast parima.
Alustan siis rajast - selline tore metsarada, täpselt selline tore, kuhu algajal harrastajal maanteelt tulla ja näha, et oh maastikusõit ju tore , mõned 10 cm dropid ka, et kõik saaksid uhkust tunda, et näe lendasin/hüppasin. Ma tõesti ei proovi siin irooniat sisse tuua ja ütlen täie tõsidusega, et oli tore. Eestikate vaatevinklist, aga ei toonud, see rajale raskust juurde, mis tooks välja ka sõitjate rattavalitsuse, ja kuna me oleme siin päris mitu aastat väga kihvtide radadega eestikaid saanud, siis selles mõttes jäi lahjaks. Ei ole midagi, tugevam võitis, selles pole kahtlust. Ja hea meel, et selliseid radu tehakse, tundus et aastaringne rada, kuhu kõigil võimalus alati sõitma minna.
Stardist sain päris hästi ära, peale esimest põksu ja sinkavonkatamist, isegi sprintisin et esikahele järgi minna, aga siis edasi sai keha korraliku kolaka, polnud ikkagi sellist intensiivsust ammu saanud. Raske oli , kuid suutsin alati hetke jääda ja anda maksimumi hetkest. Sellest ka finishis hea meel. Ma olin rahul oma sõiduga, kuna olin andnud ja jätnud kõik endast rajale.
Peale adrenaliini lahtumist ja keha vajumist sinna täielikku vaakumisse, siis tuli pettumus, ükskõik kui hästi ma suudan endale rääkida, siis kuskil sisemuses on ikka see võitja, kes tahtis näha end poodiumil. Reaalselt vaadates kaks esimest olid omast klassist, aga kolmas koht, see ehk oleks püütav olnud, aga mitte ilma võistlusteta, keha ei olnud valmis.
Madis oskas enne starti hõigata, et näe Maaris võitis oma esimese tiitli eelmisel sajandil! Eks ta nii ole, aga nii dramaatiliseks väljaütlemiseks ei olnud ma ehk valmis.
Südamest tänan kõiki rajal kaasaelajaid, pole midagi paremat kui kaasaelatakse, kui annad endast parimat, mis sest et seal esikohale ei sõida. Aitäh!
Seda miks ma ütlesin, et see mu üks emotsionaalselt raskemaid päevi aastas on, ei ole võimalik ära seletada, kuna seal on nii palju isiklikke momente, et isegi mina ei suuda seda pusa lahti harutada, lihtsalt las ta jääb või siis tuleb lihtsalt ära lõigata.
Aitäh kõigile lugejatele ja kaasaelajatele, olen ikkagi õnnega koos, et olen elus ja terve ja saan rattaga kihutada!
Ok, so its done, the worst day in the year emotionally for me, like Filipe made me realize.
This year I had no racing in, but I had done good training, so I went to the race knowing that I will try to be always in the moment however it goes.
So I will start with the course - was nice forest track . That kind of nice that beginners and people from road riding can go ride and realize that mountain bike is nice, some 10cm drops, so that everyone could be proud to say that they were off the ground and jumped. I really dont mean to bring irony in this saying, I do seriously think it was a nice track. From the point of view of championships, it was a track were bike handling did not count, and as few past years we have had such an amazing tracks, this one felt a bit boring. There is no doubt the stronger one won! And I am glad that this kind of tracks are made, seemed to be all-around- the year open track for everyone to enjoy some mountain biking.
From the start I got off quite well, after first hills and zigzag I even felt good enough to sprint to get back to the first two, but then the intensity hit me, my body was not prepared for it. It was hard, no question, but I could always be in the moment and give my best in the moment, so at the finish I was happy with me, I had given my all in every single moment.
After the adrenaline dissolved and total vacuum kicked in, came the disappointment, no matter how good I talk to me, there is the winner deep inside me, who wanted podium place.
Realistically the first two were off to their own thing, but the third place, could have been to fight for, but not without racing, body was not ready for it.
Madis, our legendary commentator, knew to mention before start that I won my first title in the past century! Looking the numbers, it is so, but I guess I was not ready for that kind of dramatizing.
I sincerely thank all of you cheering on the course for me, there is nothing better than others cheering while giving my best, no matter the position. Thank you!
Why I said it is one of the hardest days in the year emotionally, this cannot be explained, there are so many personal aspects, that even I cannot solve this mess, it either stays or needs to be cut off.
Thank you all the readers and cheerers, I am so lucky to be alive and healthy and race my bikes!
No comments:
Post a Comment