Big Ride - Open de Espanha - Ojen

Nii esimene enduro tehtud see aasta, raske oli.

Kuna see aasta pole dh sõitnud ja ka endurot pole ka saanud nii palju sõita, kui ehk tahaks, siis oli raske. Kohe esimesel päeval treeningul, esimesel laskumisel sain aru, kui nõrk hetkel enduro sõidus olen.

Aga sain sõidetud ja olen ühes tükis seega kõik ok!

Reedel sõitsin üksi siitkandist alla Hispaaniasse, laupäeval treeningsõit, läbisin täies pikkuses võistlustrassi, seda koos portugallastest sõpradega.

Nagu öeldud, siis kohe esimesel laskumisel tundsin end toorena, eelmise aastaga olid kõik PECid muudetud ja seda raskemaks, see aasta oli väga palju järsem kõik alla, mis oli veel ekstra raskem mu kätele. Esimeses PECis treeningul panin ka külje maha, alguses ei tundunud väga hull, kuid hiljem õhtul ei saanud korralikult kõndida, reielihas oli saanud korraliku obaduse ja vasakul küljel ei saanud magada ka, kuna õlg andis ka kohe tunda. Aga siis PECidest.

PEC1 algas kohe mõnusate siksak kurvidega, keskel oli natuke pedaalimist ja siis teine osa rajast oli päris keeruliste siksakkidega ja seda ka päris järsult.

PEC2 kiirem, samas palju ununevaid kurve.

PEC3 alguses väga järsud siksak kurvid, siis natu laugemat ja siis kiviaed, mis eelmiselgi aastal, see aasta meeldis kuidagi rohkem.

PEC4 veelgi rohkem järske nukke alla ja järsku siksakki mändide vahel ja kivine singel lõpuni.

PEC5 alguse osa paljude kividega ja kergete hüpetega, siis arvestatav lauge tõus ja siis uuesti väga järsk siksak alla, siis kivine osa ja linna osa.

Ütleme nii, et juba treeningupäeval olin väsinud kui hakkasime neljanda poole rühkima.

Võistluspäeval oli hommik palav ja lämbe, higi tilkus. PEC1 peaeesmärgiks oli puhtalt läbida ja saada hea tunnetus rattal, mis õnnestus, olin rahul et ei ühtegi apsakat, pedaalimise osas väga talda ei andnud, kuna hoidsin end et lõpus jalad veel peaksid vastu. Seda pean mainima, et treeningpäeval juba tundsin, et jalad on läbi ja seda mitte pedaalimisest vaid amortideks olemisest, see on tõeline enduro!!

PEC2 nagu öeldud ununesid palju kurvid ja oleksin võinud kiirem olla, kui rada paremini oleksin tundnud. PEC3 alguses osas paar väikest komistust, kuid muidu kõik ok.

PEC4 vihma saime juba ronides mäe otsa, rada oli väga muutunud, enne ei pannud tähelegi kui palju kive seal oli, nüüd vihmaga viskasid need igale poole. Selle PECiga olin kõige vähem rahul, kuna ühes alguse järskudes nõksudes tegin vea ja siis pidin palju jala (ehk pepul) alla minema, kuna enam polnud võimalik rattale minna, lihtsalt nii järsk, ajalist kaotust palju. Kuid õnneks mändide vahelt sain puhtalt läbi, treeningul komistasin.

PEC5 sinna jõudes tundsin end nii väsinuna, pole varem end nii väsinuna enne lõppu tundnud. Maa oli märg ja rada libe, neid kohe-kohe panen pikali momente oli rohkelt, kuid kuidagi jäin koguaeg püsti õnneks. Olin nii läbi et mingit korralikku andmist laugel tõusul enam ei olnud.

Finishis! Oh kus oli alles katsumus. Naistest andsid mu ajad kolmanda koha, teise kohaga olime enamvähem ühes ajas, ta natu koguaeg kiirem, kuid esimene oli kalendriga eest, hiljem sain aru ka miks, ta teadis väga hästi radu, oli juba nädal varem seal korraldatud endurol osalenud, ehk tal oli suur eelis.

Kuigi eks mulle meeldib olla parim, siis ma saan täiesti aru, miks see nii seekord ei olnud, pole lihtsalt nii palju laskumist see aasta sõitnud. Samas on hea ka alla jääda, siis on motivatsiooni ja eneseutsitamist järgmiseks võistluseks. Tahan olla kiirem ;)

Reis tagasi oli kergem, sõbrad aitasid mind poolele teele, pidin vaid alla 400 km ise sõitma. Nüüd siis puhkamiseaeg, ma olen täiesti läbi!

Kel soovi vaadata eelsõidetud radu, et aimu saada, millest ma räägin

https://vimeo.com/bigrideenduroseries

For those who want to see the preridden tracks what I am talking about

So first enduro of the season done, it was hard.

As I haven’t ridden dh this year and also not so much of enduro riding as I would have wanted, then it was hard. Straight from the first PEC in training day I understood, I am weak at endure at the moment.

But I finished the race and I am in one piece so all is ok!

On Friday I drove alone from this part of Portugal down to Spain, on Saturday made training, the full length of the course with my Portuguese friends.

As I said, straight from the start of the first PEC I felt myself raw, from last year all the PECs were different and they were harder, so much more steepness in all the PECs, which made it extra hard for my arms. In training in PEC1 I crashed and it didn’t feel too bad first, but later in the evening I had trouble walking as my thigh muscle had had a hard hit and I couldn’t sleep on the left side because of my shoulder. But now about the PECs.

PEC1 straight from the start nice zigzag corners, middle section had some pedaling and then second part of the course with some very technical and steep zigzag down.

PEC2 faster and with lots of forgettable corners.

PEC3 from start a very steep zigzag down, then a bit plain and then same rockgarden as last year, which somehow I liked more than last year.

PEC4 even more steep sections down and tight steep corners between pine trees and rocky end.

PEC5 first part with lots of rocks, then quite hard not steep uphill and then back to steep zigzags and rocks, and then city part.

So already at training day when we started to climb to the PEC4 I was tired.

Race day morning was hot and humid, sweat was dropping. The goal of PEC1 was to make it clean and try to get the flow on the bike, which I managed and I was content with no mistakes, I didn’t push too much on pedaling part as I saved myself for the technical part. I have to say that already on training day I felt my legs in pain and that not from pedaling but for being suspensions, this is real enduro!!

PEC2 like I said lots of forgettable corners, I could have been more fast if I would have ridden it more before. PEC3 first part with some little mistakes, but otherwise ok.

PEC4 we got rain already climbing towards it. So track was so much different I hadn’t even noticed how many rocks it had, with rain they were sending the bike all over the place. With this PEC I was the most unhappy, on one of the first steep steep places I made mistake and then had to go down on foot (on ass) as it was impossible to go back on bike as it was so steep. But between the pines I was good, in training I had trouble in race I was flowy.

PEC5 I arrived to start and I felt so tired, never have I felt so tired before the end. Ground was wet and slippy, I had so many almost crashing moment but still manaed to stay on the bike. I didn’t really have nothing on me to make any difference on the climbing part.

Finish! It was a challenge. My times gave me third place at the women category, with the second I was more or less close, but first was way ahead, after I understood why, she knew the tracks very well, had ridden also an enduro a week before there, so it was a big advantage.

Although I really like to be the best, then I realistically understand why it wasn’t that way this time, I just haven’t ridden so much down this year. So the being in the losing side is also good, it gives me extra motivation and selfpushing for the next ones. I want to be faster! ;)

The trip back was easier, friends helped me half way, so I needed to drive just under 400 km. And now is rest time, I am totally dead!