Transmaurienne 3. etapp

45 km St Jean d´Arves - St Sorlin d´Arves 2600 m + / 2500 m -

oehhh, läbi see tänane etapp. Kogu keha on täiesti süsi, proovin ikkagi pingutada ja siia natuke kirjutada, muidu need hetkeemotsioonid on möödas. Stardist läks natuke mäkke, nii 15 min, proovisin hoida head kohta, kuna teadsin, et tulemas oli mõnus laskumine. Jõudsin üle nuki kolmanda naisena, siis sain mingi 500 m sõita, kui kuulsin, et mu teine joogipudel pani lendu, kuna kiirus suur, siis ei saanud midagi teha, lihtsalt mõelda, et aiaiaiaiaiaiiii. Laskumise keskel püüdsin teise naise kinni, nautisin laskumist, kuna teadsin, mis ees ootab. Kui hakkas tõusma, siis võtsin kenasti oma tempoga, jälgisin pulssi, et see liiga üles ei läheks. Tõusu küllalt alguses möödus minust kaks naist, võtsin kenasti omas tempos edasi. Vahepeal oli nukke, kus sai vaevu vaevu rattal üles, need võtsin täiesti punases ära, kuna tõesti tahtsin nii vähe kui võimalik jala käia. Mõned kohad siiski jäid, kus oli kas pinnas liiga lahtine ja/või järsk.
Joogipunktides jäin alati seisma, täitsin oma pudelikese ära. Keset tõusu küsisin ka pealtvaatajetelt juua, õnneks üks andis mulle pool pudelit, see vist päästis mu täna.
Mõned pikad lõigud olid ikka päris karmid, mitu korda ikka kontrollisin kas kergemat käiku ei ole. Jõudsin mõelda ka, et on alles lugu, sõidan ja sõidan nii kiiresti kui suudan ja samal ajal proovin tasakaalu säilitada, et mitte ümber kukkuda, kuna hoog on nii väike. Tõusu keskel, kus paljud jala läksid, sõitsin ja sain kolmanda naise kätte ja jätsin selja taha. Tohutu raske oli ikka. Peale kuskil 4 tundi jõudsin siis täiesti tippu ja ega sealt alla kergem ei olnud. Keha nii läbi, iga tavatu liigutuse peale tahavad lihased krampi tõmmata, Käelihased tahavad üles ütelda, kuna ei suuda lenksu hoida ja pidureid vajutada, samas tee nii kivine ja järsk, võitlus enesega käib, ei jõua lõppu ära oodata. Lõpuks see siiski saabub, saab kergendatult hingata, ära tegin.
Nüüd täitsa zombi juba, kogu keha valus ja kange. Üks päev veel....

ohhh, today´s stage is over. Body is so dead, I try to make an effort and write til the emotions are still fresh. From start it climbed something like 15 min, I tried to get a good position, as I knew it will be a fun downhill. I reached top being the third woman, I could ride like 500 m and I heard how my second bottle fell down, it was so fast part, so I could do nothing, just think aiaiaiaiaiaiaiiiiii. Middle of the downhill I catched the second woman and enjoyed the downhill, I knew what was ahead. When it kicked up I settled in my own pace, watched the heart rate. Quite in the beginning of the climb two women past me, I just rode on with my own pace. There were parts were it was really difficult to pass on the bike, I took them with maximum effort, really did not want to walk. There were still some few parts where it was too loose ground or too steep.
At the feedzones I always stopped fill my bottle. In the middle of the uphill I also asked water from spectators, one gave me a half a bottle, I think that saved me today.
Some long sections were really hard, I checked many times if I am on the lowest gear. I could think of wow its crazy, I ride and ride as fast as I can and I have to balance myself not to fall down as the speed is so low. One middle section were quite a lot walked, I rode and catched the third woman and left her behind. It was so tough today. After some 4 hours I reached the top and it was not easier to go down. The body was so beaten, that every unusual move made the muscles cramp. The hands wanted to give up, could not hold the handle bar or brake, but they had to as it was really rocky and steep, the battle within continued, could not wait til the finish. Finally it came and could breath a little sigh, its over.
Now like a zombi, the body aches and is sore. One day to go...