Portugal Cup - Oliveira de Azemeis

Täna oli päris lahe, viimaste meetriteni oli pinge peal. Füüsiliselt ja vaimselt karm, kuid samas nii hea, kui on pinge peal, siis ikka tõesti annad endast kõik. Ja seda ma tegin, finishisirgel peale korralikku tõusu sain oma maksimaalse pulsi, 196! Keskmine kogu sõidu jooksul oli 180.
Rada oli selline keskpärane, ei midagi väga tehnilist, kuid samas ka ei midagi väga kerget, et tõusu oli ja laskumist ka. Päris liivane oli samuti.
Stardist sain korralikult minema, Belomoina läks oma teed, ma kergelt vist natuke pingutasin alguses liialt, et ka teine ukrainlanne läks esimese ringi keskpaiku eest. Kuid siis sain oma rütmi tagasi ja ma tunnen, et see õige võistlustunne hakkas juba sisse saama. Juba väga hea püsti peal nukke võtta ja jõudu juba jalas on:)
Sõitsime alates teisest ringist põhimõtteliselt hispaanlannaga koos, viimastel ringidel võtsime päris palju ka juba teisele kohale järele, kuna andsime endast kõik, meie jagada oli ju poodiumi viimane koht. Kui enamus ringe sõitsin mina hispaanlanna ees, andsin talle vaid natukeseks aega ees olemiseks, ehk siis finishi asfaldi sirge, kus ma eriti ise ees vedada ei tahtnudki, lasin tal enne seda põntsul mööda minna, jättes ehk väsinuma mulje kui ma tegelt olin tõusul. Kuid juba esimene laskumine, mis oli treppidel, läksin hüppega mööda:) Ehk et seal oli võimalus hoog maha pidurdada ja mööda treppe minna või lihtsalt lennata. Viimasel ringil sai ta ühel tõusul ette poole, aga ega ma talle väga ruumi ei andnud, järgmise tõusu otsas olin juba järgi, siis oli veel kilomeeter kaks, mõlema poolt läks mängu kõik, mis meis veel oli ja finishis suutsin ma teda edestada.
Peale finishit olime mõlemad nii läbi, et jalad enam ei kandnud. Tal isegi läks meedikute abi vaja, mulle piisas paarist minutist istumisest/lebamisest.
Väga lahe ja pingeline võistlus!

Today was cool, it was fight til the last meters. It was tough physically and mentally, but that is good when the pressure is on, then one really gives all there is. And I gave all that I got, after a climb on the finish straight I got my maximum heart rate 196! The average for the race was 180.
The track was medium, nothing too technical and nothing too easy, there good uphills and downhills. It was quite sandy.
I got a good start, Belomoina went with her rhythm and well I guess I gave a little too much on the starting kilometer, and also the second Ukranian passed me in the middle of the first lap, but I got my rhythm quite quickly and I really start to feel like a racer. It is good feeling taking the uphills standing and I can feel the power in the legs:) From the second lap we rode together more or less with the Spanish woman, during the last laps we got closer to the second place, as we were giving all we got, as for us it was the last podium place to solve. When most of the laps I was in front of her, I just gave her the way for the finish asfalt area, let her pass on the hill coming to it, maybe letting to think that I was not feeling too good on the climbs, but well I did not want to led the way there, I flew passed her on the first downhill on the stairs, one could brake the speed and ride the stairs or just fly:) On the last lap she passed me on one of the uphills, but well I did not give her much space, I was on her wheel already on the next climb, then it was kilometer or two to the finish, we pushed as we could and in the finish I had more power in the legs.
We were both totally exhausted in the finish, the legs did not carry. She even needed paramedics, I could manage with some minutes sitting/laying.
It was cool and intense competition!