Tuesday, December 20, 2011

Elu Portugalis

Kokkuvõtvalt võib nende nädalate kohta, mil olen Portugalis olnud, öelda, et kõik on väga hästi. Ilmad on olnud soojad, no nii 13 – 21 kraadi, on olnud sadu, vahepeal ka päris padukat, kuid kuna on olnud soe, siis ei ole see treenimist seganud. Samuti oleme leidnud päris lahedaid teid, kus pole väga liiklust.
Elamine on mõnus, kuna meil on elamises kolm tuba ja köök, siis oli mul võimalus oma alguses valitud tuba välja vahetada, see oli küll suur ja kappidega, kuid sinna ei paistnud päike üldse sisse, vahetasin oma toa siis teise toa vastu, mis on hommiku-päeva päikese poole, samuti on sellel väike rõdu, kus saab vahepeal päikest nautida. Ilmajaam lubab ka järgnevaks nädalaks väga mõnusaid ilmu!

Laupäeval sain ka korraliku ehmatuse osaliseks, nimelt ei andnud auto ringteel mulle teed ja oli kerge avarii, ruttavalt ütlen ära, et minuga on kõik korras. Olime trenni minemas ja linnast välja sõitmas, kui ühel ringteel, mis kergelt alla mäge, ei vaadanud juht üldse ringteele, kui ta sinna sõitis. Ma veel olin enne ringi tavapärasest hoogu vähemaks võtnud, kuna vaatasin, et päris palju liiklust on, ringteel olles nägin autot, mis ringile tuleb, alati vaatan juhile otsa, et näha, kas ta vaatab ja näeb mind, kuid see juht ei vaadanud üldse, kuigi pidi teed andma, ma siis pidurdasin, mis suutsin, kuid mingi pool sekundit jäi siiski puudu, panin auto taguküljele sisse. Tõusin peale matsu kohe püsti ja vehkisin ähmis olles juhile järgi, juht vaatas ringteel olles tagasi, kuid sõitis edasi, eeldasin, et ikka sõidab mööda ringi tagasi, et aga mul ratas vedeles keset autoteed, siis pidin kiiresti reageerima, kuna järgmine auto tahtis sellest juba üle sõita. Kuna ma automarke autokuju järgi kindlaks ei tee, siis ma isegi marki ei tea, teadsin vaid, et musta värvi, ka Greete, kes oli kõike pealt näinud, sõites minu taga, ei vaadanud, sest ikkagi peamine mure oli, kas mina olen terve. Võtsin siis ennast ringi kõrval kokku, mäletan, et värin oli päris korralik sees, vaatasin oma kriimud ja muhud üle, samuti ka ratta ja sõitsime edasi. Uskumatu oli, et kuigi liiklust oli palju, ei peatunud ükski auto ja loomulikult see, et autojuht, kes õnnetuse korraldas, minema sõitis.

Nüüd on elu juba tagasi nii nagu peab, kriimudest on saanud sinikad ja šokk on üle läinud. Nüüd ka vist internet jäädavalt kodus, loodetavasti!



The weeks I have been in Portugal have been great. The weather is nice, about 13-21 degrees, there has been showers and some really heavy ones, but as it is warm, then it has not bothered. We have also managed to find some cool roads with not much traffic.
The appartment is nice, as we have three bedrooms and a kitchen, then I had the chance to change my room that I picked when we got here, it was big and with closets, but the sun did not shine in it. So I changed my room, now I have sun in morning and in day, also a little balcony to enjoy the sun on the face. The forecast promises some pretty nice days in the upcoming week!

On Saturday I had a little fright, one car did not give way coming onto a roundabout and I crashed into it, but firstly I want to say that I am ok. We were going to a training and getting out of the city, when the accident happend. I had slowed down more than usual, because I saw that the traffic was quite heavy. On a roundabout I saw a car coming, I searched for the eyes of the driver, and saw that he was not looking at all. I braked as I could, but I needed still some half a second, so I crashed into the back end of the car. I jumped right up after I hit the floor and started shouting to the car, the driver looked back on the roundabout, but still continued, I thought he would turn back, but as I had the bike laying on the ground and next car was about to run over it, then I had to react quickly, so I could save it. After that the car that hit me was far, and as I cannot make out the car brand from the shape of the car, then all I remembered that it was a black one. Also Greete who was riding behind me and saw everything did not look, because the main concern was that I was ok. So I gathered myself, looked where I was hurt and checked the bike and went on. It was unbelievable that althought there was quite a lot of traffic then no one stopped, and of course unbelievable that the car who caused the accident drove away.

Now all is back to normal, the scratches have become bruises and shock is passed. And hopefully the Internet is at home to stay!

1 comment:

  1. Oioioi... Loodetavasti on nüüd kõik korras.
    Kallistan!
    Merike
    P.S. Panin Su Euroopa Ravikindlustuskaardi tähitult posti.

    ReplyDelete