Nüüd siis see jubedus läbi, õnneks õnnelikult, olen oma 3. kohaga väga rahul.
Eile, kui rajal sõitmas käisin, oli kuiv. Kõik oli sõidetav, üks koht oli selline tehniline, kust sain kenasti alla. Naljaks oli see, et seda kohta pidid motikad harjutama, pole kunagi seda näinud, aga ehk oli sõitjates viga.
Eile pärastlõunal tuli padukat ja öösel vist ka veel. Kuid kahjuks täna ei sadanud enam, sest nii oli veel hullem, kuna kõik see savine muda jäin kummide külge ja midagi lahti seda ei uhunud.
Jooksud raami vahelt läbi ei käinud peale jooksusamme, mis oli väga hull, kuna siis ei jõudnud ka ratast edasi lükata.
Täna siis oli selline jooksu rada, mõned tõusud olid sõidetavad, kuid palju pidi üles jooksma. Ootasin neid laskumisi, siis sai vähemalt rattal olla. Ja adrenaliini sai ka:). Osa sellest eilsest tehnilisest laskumisest ei olnud sõidetav, algus oli, vähemalt mulle, muidugi nii, et 5 ringi oli. Siis sellest ühel korral olin väga rahul laskumisega, 3 korda nii jeeli-jeeli jäin püsti ja 1 kord panin korraliku maoka. Korraks lõi hinge kinni, kuid sain valust võitu ja sõitsin edasi, muidugi jaapanlanne, kellega ma enam-vähem koos sõitsin, kaotasin silmist.
Viimased kaks ringi võitlesin ka säärelihase krampi tõmbamisega, kuna pole nii pika jooksuga harjunud, siis joostes ikka tahtsid krampi minna. Üks tõus oli nii järsk, et pidi vaatama, kuhu astuda, kuna muidu libisesin tagasi. Selle tõusu sain nii iga ring maha, et alguses võtsin paar peotäit muda rattalt vähemaks ja siis ratas selga, kuna muidu nii lükates kiilusid jooksud kinni selle pasaga ja niigi raske ilma rattata üles liikuda.
Igatahes tohutult raske oli, seda ei saagi sõnadesse panna, kui mingi hetk kuskilt neid võistluspilte tuleb, siis annab ehk selgema pildi.
Ratast pesin peale võistlust oma tunni ja tegelikult ei ole veel puhas, aga vähemalt savi-muda on maas.
Võistluspaigalt tagasi tulema hakates läks labajalg mitu korda krampi, õnneks mitte roolis olles, aga väga ebameeldiv tunne. Ja aevastades oli sees väga valus, põrutus kukkumisest on ikka päris korralik.
Aga olen õnnelik, et suutsin ära sõita ja ka poodiumil ära käia!
Aa, eile elamises ööbisid ka Orbita, ühe Portugali, tiimi liikmed. Väga tore punt on. Kuna elamises olid kõik kohad täis ja neil üks tüdruk oli ilma voodikohata, siis ta ööbis minu toas, nari ülemisel korrusel. Sain nendega tuttavaks, nende mänedzer oskas väga hästi ka inglise keelt ja oli väga sõbralik. Täna aitasid nad ka mind rajal, andis juua, nii enne sõitu kui pärast muretsesid, et mul kõik korras. Tore oli end mitte nii üksi olijana tunda. Ka järgmine nädal on nad nõus mind aitama, nende tiimil on Powerbar sponsoriks, siis pakkis mänedzer veel mulle neid tooteid natuke kaasa.
No comments:
Post a Comment