Algus

Alustan ka siis oma blogiga. Täpsemalt siis blogiga, mis kajastab minu rattamaailma.
Hetkel Larnakas, täna oli hooaja 2011 esimene start. Võistluse nimi Sunshine Cup 1, XCO cat. 1. Kohal oli päris palju erinevate riikide võistlejaid, selline mini maailma karikas:) nagu ma seda nimetasin. Ilm oli ilus, liigagi soe, kuid vähemalt ei olnud siis libedat savist pinda.
Rada ise oli päris lahe, sellised mõnusad tõusud, mitte väga järsud, ja laskumised olid lahedad, pidi ikka korralikult hetkes olema!
Stardiringil oli tunne suurepärane, pole kunagi varem nii palju jõudu endas startides nagu tundnudki. Selle peale ütles mu treener hiljem, et tubli areng, nüüd on tema töö saada trennidesse selliseid intensiivsusi, et mul selline tunne püsiks kogu aja. See oleks juba midagi!
Üks asi, mida ma väga ootan, on uus ratas, mis saab olema fully:) Ma üks väheseid juba stardis, kellel hardtail. Ja tunnen, et saaks palju kiiremini ja väiksema energiakuluga sõidetud, tähendab, et rohkem energiat saaks pedaalimisse panna.
Lõpuks oli tulemus 15. Ei ole midagi suurepärast, aga halb ka ei ole. Paras koht, kust hooaega alustada.

Üldisest elust ka natuke. Siia jõudes tundus, et kuhu urkasse ma jõudnud olen, tõsiselt hakkasin mõtlema, et kuidas nad üldse ELis on ja euroga majandavad. Noh, paari päevaga harjusin juba ära, ja kuna ma võtsin ka kõige odavama hotelli, mis leidsin, ei ole selle asukoht just parim. Väikese linna veel väiksem äärelinn. Nii palju kui linna peal üks päev tiirutasin, tundus Larnaka ise selline kena väike linnake.
Alguses oli üksinda uitamine natuke kõhedust tekitav, kuna koht meenutab väga Iisraeli, kus eelmine aasta olin, ja sinna otsustasin, et niisama küll tagasi ei lähe, lihtsalt ei tundnud end turvaliselt nagu harjunud Euroopas olles. Kuid nüüd tunnen juba paremini, siin nad ka kõik räägivad inglise keelt, seda siis tänu sellele, et nad olid Inglismaa võimu all aastaid tagasi. Kuna siin veel turismihooaeg ei ole, siis sööma minnes, pean alati küsima, et kas olete avatud, lihtsalt kõik on nii inimtühi, muidugi kui minna kilomeeter edasi, kus juba linna rannapromenaad, siis sealsetes söögikohtades on inimesi, kuid mitte palju.
Õnneks lahenes ka võistlustel abistamise teema hästi. Kuna reisin päris üksi, siis on vaja, et keegi jooki raja ääres annaks ja kuhugi ka oma seljakotti panna. Sain siis jutule ungarlastega, kes andsid jooki, ja siis belglaste autosse panin oma seljakoti hoiule. Nüüd ka enam-vähem tean, kes ja kuidas ja mismoodi järgmise nädala tuuril toimib, et abi ikka saab, kui küsida. Kuigi jah enda energiakulu on suurem, kuid valik oli, kas tulla üksi või üldse mitte tulla. Ja teada on, mis minu valik oli:)