PT cup XCM #2 - Paredes de Coura

 Maratoni karikasarja stardis. Teadsin, et tuleb valus võistlus, kuna pole ammu nii pikalt sõitnud ja pingutanud, seda mitte tahtmise pärast vaid olude sunnil ja tervis ennekõike. Kuid teadmine, et kindlasti meeldib mulle sealne rada, kuigi pole varem täpselt seal sõitnud, kuid teades piirkonda, siis ootused olid. Raske muidugi 81 km ja 2500m+ aga see tähendas ka 2500m- , super lahe. Jõudsin tähele panna metsikuid hobuseid mäenõlval kui ka massiivsete sarvedega pulle metsa vahel. Kaunis ja metsik piirkond. Juba ka sealse piirkonna mõnus rattareisi pakett peaaegu paigas, kel ka soovi tõeliselt nautida puhkust ja rattasõitu!

Võistlusest, stardist minema, siis kohe nii 15km tõus mõne lohukesega, naiste esimene läks oma teed ja siis jäime meie viiekesi, vahel natuke keegi eespool, vahel tagapool, peale esimest pikemat laskumist jäime neljakesi ja nii põhimõtteliselt lõpuni, üks naistest ikka jäi laskumistel rohkem maha, aga alati punnis end tagasi punti. Mul oli pigem vastupidi, teadsin, et ei ole heas konditsioonis, siis mängisin alati rohkem oma tugevusele, rattasõidu nautimisele ja tehniliselt julge sõit, laskumistel ja singlitel nii üles kui alla olin tehniliselt tugevam. Lõputõusul saime kahekesi teistel eest, finishisirgel olin ehk natuke liiga hooletu ja alustasin liiga vara sprinti ning ei olnud jõudu et jooneni esimesena jõuda, seega tubli kolmas eliitnaistes. Väga tore päev rattal, kuigi pea 5h võistlust oli ikka valus.

Tänud kõigile lugemast ja toetamast!

On the start line of marathon cup. I knew it was going to be a tough race, since I haven’t ridden or pushed myself this hard and long in a some time—not because I didn’t want to, but due to circumstances and prioritizing my health. Still, I knew I’d enjoy the course there. I hadn’t ridden that exact route before, but I’m familiar with the area, so my expectations were high.

It was definitely a tough ride—81 km with over 2500 meters of climbing—but that also meant 2500 meters of descent, which was super fun. I even had time to notice wild horses on the mountainside and bulls with massive horns in the woods. A beautiful and wild region. I’ve already almost put together a nice little cycling trip package for that area too—for anyone who wants to really enjoy a mix of vacation and biking!

About the race. Right from the start, there was a 15 km climb with a few dips here and there. The winner woman went off on her own pace, and then there were five of us—sometimes someone would go ahead, sometimes behind. After the first longer descent, we were down to four, and stayed that way pretty much until the end. One of the women fell back more on the descents but always fought her way back to the group.

For me, it was kind of the opposite. I knew I wasn’t in great shape, so I leaned into my strengths—enjoying the ride and being technically confident. I was stronger on the descents and technical sections, both up and down. On the final climb, two of us managed to break away. On the finishing stretch, I was probably a bit too careless and started sprinting too early, and just didn’t have enough left to cross the line first—so I ended up a solid third in the elite women’s category.

A really great day on the bike, even though nearly 5 hours of racing definitely hurt.

Thank everyone for reading and supporting!

PT cup xco #2

 Nädalavahetusel olin isegi kahes stardis. Laupäeval oli Águeda karikasarja etapp Águeda linnas, selline päikeseloojangu variant. Loomulikult täiskäigul ei sõitnud, kuna hoidsin jalga pühapäevaks, aga sai linnaringid sõidetud ja oma vanuseklassis ka poodiumi kõrgemail astmel käidud.

Ja pühapäeva varahommikul võttis klubimanager peale ja sõitsime Abrantesi poole, ülejäänud tiim oli juba eelmisest päevast seal, et rada ka vaadata. Eks see rada on juba mitu aastat ühesugune olnud ja oli vihmane, seega ootasin osalist jooksuvõistlust. Nädalavahetuseks mõtlesin, et oleks lahe vahepeal oma hardtailil sõita ja panin reguleeritava sadulaposti sinna peale. Kuid kuigi laupäeval ka vahepeal kasutasin, siis mitte väga intensiivselt, kui pühapäeval esimesel ringil kasutusse läks, siis olin kaabli liiga kergelt kinnitanud ja tuli lahti, ehk sadul oli koguaeg kõrgel, natuke imelik oli, kuna nii pole ammu sõitnud ja mudane rada tegelikult soosis madala sadula positsiooni rattavalitsemisel. Seega olin küllaltki mugavustsoonist väljas, kuid andsin endast parima ning lõpetasin eliitnaiste kolmandana! 

Palju oli muda ja esimeses pooles jooksmist, siis lõpupoole hakkas rada kuivama, kuna meie sõidus taevast midagi juurde ei tulnud. Selline aeglane pusimine oli, vahel ei teadnudki, kas joostes/kõndides kiirem või pigem ikka punnida rattal. Hetkel taaskord ilus ilm ja päike paistab! Hea taastumiseks! 

Tänud kõigile!

The past weekend, I participated in two races. On Saturday, there was the Águeda Cup series stage in the city of Águeda, a sunset race. Of course, I didn't race at full speed because I was saving my energy for Sunday, but I did manage to ride the city laps and took the podium's highest step in my age group.

Then early Sunday morning, the team manager picked me up, and we headed towards Abrantes, where the rest of the team was already there from the previous day to check out the course. The course has been the same for several years, and it was rainy, so I expected a partial running competition. For the weekend, I thought it would be fun to ride my hardtail for awhile, so I put my dropper seat post on it. Although I used it a bit on Saturday, but not very vigorously. On Sunday, when I started using it on the first lap, the cable got loose and I hadnt tighten it enough, so the seat was up the whole race, which felt a bit weird since I hadn't ridden like that in a while. The muddy course actually favored a low saddle position for better bike control. So, I was pretty much out of my comfort zone, but I did my best and finished third in the elite women's category!

There was a lot of mud and running in the first half, and towards the end, the course started to dry up because no more rain came during our race. It was a slow struggle at times, not knowing whether running/walking was faster than trying to ride. Right now, the weather is beautiful, and the sun is shining! Perfect for recovery!

Thanks to everyone!

XCO Super cup

 Algas siin XCO Super cup sari, mille üks korraldajatest on meie klubi. Ei juhtu väga tihti, et võistlus toimub pealinnas, algselt oli plaanitud Monsanto pargis, kus ma olen ühe xcm stardi teinud kunagi, kuid tsiviilkaitse neljapäeval teatas, et ei luba üritust seal korraldada, kuna viimaste nädalate vihmased ilmad on maapinna pehmeks teinud ja kartsid, et puud langevad rajale, kuigi kõva tuult küll oodata ei olnud. Kuna see teade tuli nii viimasel hetkel, et lihtsalt ära jätta oleks korraldajatele karm olnud, siis otsiti ja leiti lahendus teise Lissaboni pargi näol, kus on muusika üritusi korraldatud, kuid mitte maastikurattaüritusi. 48h oli rada disainitud ja võib öelda, et isegi päris ok, igatahes parem pargiüritus kui aastaid tagasi Zürichi EM, mis ka oli kiirelt valmisklopsitud rajal. Rajal oli kohti, kus sai rattasõitu nautida!

Kuna eelmise nädalavahetuse võistlus jäi mul vahele, samuti ka trenne, siis stardis olles oli samuti nagu eelmine xco start, tuleb mis tuleb olen valmis nii heaks tundeks kui halvaks. Stardi murumüttalisel tõusul vajusin alguses tahapoole, kuid tõusu lõpuks olin neljandal positsioonil ja ringi keskpaiku võtsin teise koha sisse ja nii sõitsin lõpuni. Tubli teine koht. Kuna soe ilm oli natuke kiirelt kohale jõudnud, siis natuke oli palav ka, kuid õnneks nii kellakeeramisega kui päeva esimese stardina, ei olnud veel päris kuum.

Stardis oli veel üks eestlanna, Loore juuniorite klassis, ta on minu juures natuke mtb trenni teinud ja klubi võttis ta lahkelt ka kaasa ja toetas tema sõitu, kuna meie start oli samal ajal. Nägin teda vilksamisi vahepeal kui rada lookles, juuniorites sai ta võidu.

Tänud kõigile, kes kaasa elavad!

«fotosid varsti»«soon some photos»

Started the XCO Super Cup series here, one of the organizers being our club. It doesn't happen very often that a competition takes place in the capital. Originally, it was planned to be held in Monsanto Park, where I once participated in an XCM race, but on Thursday, the civil protection authorities announced that they would not allow the event to be held there due to the soft ground caused by the rainy weather of the past weeks and their concern that trees might fall onto the track, although there was no strong wind expected. Since this notice came at the last minute, it would have been too harsh for the organizers to cancel the event, so they searched and found a solution in another park in Lisbon, which has hosted music events but not mountain biking events. In 48 hours, the track was designed, and I can say it turned out pretty good—definitely a better park event than the quickly put-together track in Zurich during the European Championship good years ago. The track had sections where you could really enjoy biking!

Since I missed last weekend's race, as well as some training sessions, the start felt similar to my previous XCO start. Whatever comes, I am ready for both good and bad feelings. On the grassy uphill start, I fell back initially, but by the end of the climb, I was in fourth position. Around the middle of the lap, I moved into second place and stayed there until the finish. A solid second place. The warm weather arrived quite quickly, so it was a bit hot, but fortunately, with the time change and the first start of the day, it wasn’t too hot yet.

At the start, there was also another Estonian, Loore, in the junior class. She has done some MTB training with me, and my team kindly took her along and supported her ride since our start was at the same time. I saw her briefly while the track made zigzags, she won in the juniors.

Thanks to everyone who supports me!

Uue rattahooaja algus

 Eks mul need rattavõistluse hooajad kergelt juba teist nägu, aga eile võib öelda, et algas siis 2025. Siiani eliidi litsentsiga ;) 

Kuigi ma olin juba jaanuaris ja veebruaris ühe stardi teinud, siis seda kohaliku valla vastupidavus sarjas, kuhu panin kirja just lihtsalt sellepärast, et toetada kohalikke korraldajaid, seal ei ole litsentsi alusel sõitmine, vaid vanuse ja olen noppinud need kaks esikohta.

Talvine trennitegemine ei ole läinud just kõige paremini, küll oli tavatult palju lihtsaid külmetusi, ning jaanuaris ka muret tekitavam seljavalu, millega käisin ka arsti juures, pandeemia ajal avastatud jooga on nüüd veel rohkem päevaplaanis.

Hooajaks on veel paar uuendust plaanis, eks kui aeg valmis, kirjutan.

Aga nüüd siis eilse juurde. Melgaço rajal olen mõned aastad käinud, seal on looduslikult väga palju kivi, vahel tundubki, et sõidame justkui ühe suure kivihunniku peal, kus natuke ka mulda ja juurikaid.

Sel aastal korraldatakse seal ka Euroopa meistrivõistlused, selleks on nad rada natuke muutnud, et kõigil laskumistel oleks piisavalt valikut ja samuti tõusud palju avaramad. See kõik tähendab, et liine on tohutult palju kuidas neid kive läbida. Mul oli laupäeval väike error, et kuna rada muudetud ja laiem, siis oli raske alguses oma liine leida ja oma sujuvust. Sest just oma trajektoori leidmine ja sujuvus on selle raja oluline punkt, muidu jääd kivide vahele kinni ja kaotad palju aega. Jätsin meelde tõusunukid, kus vaja eriti hoolikas olla ja jõudu targalt rakendada, et saaks trajektoor tehtud ja aeg ei jää kivide vahele.

Võistlusele oli tulnud ka Treki vabrikutiim, ehk siinsele tavapärasele seltskonnale oli lisaks veel kaks. Stardis sain ka esireast startida, stardistaadion on natuke hirmutav just kiirusega läbimisel, aga saime kõik probleemideta rajale. Ma jäin kergelt karpi ja olin seal 8-9 koha juures metsa esimesel tõusul. Kuna tõus piisavalt lai siis tõusu lõpus nägin, et saan natuke kiiremini ja möödusin mõnest, et ei peaks laskumisel väga toppama, sain Leandra taga alla, kuid tundsin, et järgmisel kui võimalik, on hea kui saan eespool teda, kuna natuke kiiremini oleks tahtnud. Siis järgmise tõusu lõpul läks tema natuke teist liini ja mina otse kividest üles minnes sain hopsti tema ette ja sealt sain juba järgnevale minna omas tempos. Selleks ajaks olid esimesed juba nii kaugel, et seal metsavahel ei olnud neid enam näha, ega ma täpselt ei teadnud, kui palju seal eespool neid oli.

Edasi põhimõtteliselt sõitsin natuke üksildast sõitu, kõik need kuus ringi. Esimesel ringil veel tundsin, tagant oli kuklasse hingamist, kuid ma hoidsin enda sujuvust ja rapsima ei hakanud ja sain koguaeg natuke eest ära neilt. Palju oli endaga rääkimist, et olla alati hetkes ja et kividel eksimusi ei teeks, kerge seal rajal ka tehnikat lõhkuda, kui tähelepanelik ei ole. Sain ka enne Eviet viimasele ringile, see oli eriti üksildane ring rajal, vaid rajaturvajad ja mina. Õnnelikult finishis ja sain teada, et neljas naine, sel võistlusel viis poodiumil, seega proffidega poodiumit jagama. Enne seda veel mõnus turismiring jalgade lahtikerimiseks Portugali kõige põhjapoolsemasse punkti, külakesse Cevide. Tulge ka kohaliku giidiga Portugali avastama - minu giidituurid lehel MTBcamps.eu! 

Tänulik, et saan endiselt rattaga sõita!

My racing seasons are slightly changing with years, but yesterday you could say that the 2025 season started. So far, still with an elite license ;)

Although I already did one start in January and February, in the local municipality endurance series, I entered simply to support the local organizers. There's no license requirement there; it's based on age, and I've won the two first places so far.

Winter training hasn’t gone exactly as planned, there have been quite a few simple colds, and in January I also had a concerning back pain, which I went to the doctor for. Yoga, which I discovered during the pandemic, has now become even more part of my daily routine.

There are still a few updates planned for the season, and when the time comes, I’ll write about it.

But now, to yesterday. I’ve been to the Melgaço track a few years, and there’s a lot of natural rock there. Sometimes it feels like we’re riding on one big pile of rocks, with just a little dirt and roots in between.

This year, they’re also organizing the European Championships there, so they’ve modified the track a little to ensure enough options on all descents and much wider climbs. This means that there are a huge number of lines on how to navigate through and over those rocks. On Saturday, I had difficulty because the track had changed, and it was wider, so it was hard to find my lines and my smoothness at first. Because finding your trajectory and smoothness is crucial on this track, otherwise, you’ll get stuck between the rocks and lose a lot of time. I remembered the climbs where I needed to be especially careful and use my strength wisely to keep my trajectory and not lose time in the rocks.

The Trek factory team also showed up for the race, so in addition to the usual local group, there were two more. I started in the front row, and the start stadium is a bit intimidating, especially with the speed involved, but we all got onto the track without any problems. I got a little boxed in and was in 8th-9th place at the first climb in the forest. Since the climb was wide enough, I saw I could go a little faster towards the top, so I passed a few riders to avoid getting stuck in the descent. I managed to get behind Leandra, but I felt that I would prefer to be ahead of her in the next section because I wanted to go a little faster. On the next climb, she took a slightly different line, and I went straight up the rocks and managed to pass her, which allowed me to continue at my own pace. By that time, the leaders were already far ahead, so I couldn’t see them in the forest anymore, and I wasn’t sure how many riders were ahead.

From then on, I essentially rode a bit of a solo race for all six laps. On the first lap, I still felt some pressure from behind, but I kept my smoothness and didn’t rush, getting a bit of ground with every section. There was a lot of talking to myself to stay in the moment and avoid mistakes on the rocks, as it's easy to break your rhythm if you're not careful. I managed to get to the last lap before Evie, the last lap was especially lonely, with only course marshals and me on the track. Happily I finished and found out that I was the fourth woman, with five women on the podium at this race, so I ended up sharing the podium with the pros. Before that, I had a nice little tourist detour to the northernmost point of Portugal, a village called Cevide. Come discover Portugal with a local guide – check out my guided tours on my page, MTBcamps.eu!

Grateful to be on my bike! 

Head uut aastat!

 Juba ongi käes 2025! Uus hooaeg on alanud!

Happy New Year!

And it is here, 2025! Let the new season begin!

15º Raid BTT Terras de Almagra

 Selline väike üritus nagu Almagreira külavõistlus. Saime Filipega sellest võistlusest teada laupäeva pärastlõunal, kui olime Beira Litoral regiooni alaliidu lõpugaalal. Registreerimisplatvormil oli väike putukas kuskil ja lasi registreerida, enne stardimaksu maksmist veel helistasime korraldajale üle, et kas ikka saab. Saime.

45km väga head rada, palju singleid, mis puhtad, mõnus sujuvus kogu rajal, eks mul kuna olin rohkem puhanud oli raske ka, aga tegelikult oli ikka rohkem mõnus kui valus. Palju singleid, kuhu niisamagi läheks sõitma, kui sinnakanti juhtub, Pombal linna lähedal siis. Loomulikult oli motivaator kohale minna ka et ka naiste esikolmikule oli auhinnarahad. Samas stardimaksu sees oli nii üritus kui ka korralik kolmekäiguline lõunasöök, et täitsa arusaadav miks inimesi ka nii palju, hea korraldus ja rada ja veel korralik kõhutäis ka. Ja muidugi ilm oli mõnus suvine, ehk mõnus pühapäev maastikurattal.

Naistes sain esikoha ja üldarvestuses 44. 2h20´39´´ Kuna sellistel võistlustel on see, et kes esimesena stardiboksi läheb on eespool, ma sain sinna esimese poole sisse ja ei teadnud palju naisi eespool või tagapool. Rajal olles seal teises pooles kus olid kõik rohkem hajali, siis ikka hõigati ohh esimene naine, siis teadsin, et pole enam kedagi püüda vaja.

Picota Bike Race

 No nii! Lõpuks kuskil stardis jälle! :D

Kuulsin sellest võistlusest kevadel kui käisin Hispaanias Extremaduras võistlemas, et sealkandis ka oktoobris tore üritus ja spiiker, kes samuti selle võistluse korraldaja, reklaamis, et hea ja tehniline. Jätsin selle meelde, üritusele ei reganud, et ei tea, mis veel vahele tuleb.

Siis peale neid giidisõite, mille üle olen ma tõeliselt tänulik. Ja klientide väga positiivne tagasiside annab veel rohkem sooja südamesse. Need töised päevad rattal tekitasid minus tahtmise enda rattasõitu samuti veel nautida enne kui see hooaeg läbi, ja võtsin Picota korraldajaga ühendust, äkki veel saan kuidagi regada, stardinumbrid olid läbimüüdud, kuid nende kaudu sain kontakti, kes müüs oma kohta, kuna oli haigestunud. Seega oligi mul koht olemas kolmapäevaks, kiirelt reisiplaanid paika ja reede õhtuks olin Extrematuras Valle del Jerte piirkonnas.

Sinna jõudes oli selline, oh oh, ma ju olen siit juba maantee rattaga sõitnud, nimelt kui giiditööga tegime Madriid-Lissabon, siis just Valle del Jerte jäi tee peale. Nüüd tean ka millised rajad seal on maastikurattale!

Võistlus oli nii paaristiimidele kui individuaalvõistlejatele, mina siis naiste individuaalarvestuses. 

Selline hästi melu võistlus, reede õhtul oli võimalik number kätte saada ja minu üllatuseks oli kohe selline pidu püsti- muusika, jook, söök korraldajate poolt ja nädalavahetus võis alata!

Laupäeva pärastlõunal proloog, 6km ja no selline tõus oli sees, kiire arvutus andis 1km 15% kaldenurgaga. Mul oli hea meel, et ees jätkuvalt 30 hammakas! Ja samuti oli mõnus kivine laskumine, mis ei olnud midagi väga tehnilist, aga piisavalt, et pidi korralikult hetkes olema. 

Stardist läksid minu ees ka kaks naist, ühe sain peale linnatänavatel kurvitamist peaaegu kohe kätte, teist kogu pika tõusu ikka püüdsin, õnneks enne laskumist sain täpselt möödutud. Samuti ette jäänud meessõitja õnneks jäi just sellises kivises kohas toppama, kus sai mulle rada anda. Seega väga mõnus pingutus ja kontrollitud sõit. Sain endale ka liidrisärgi naiste arvestuses!

Peamine eesmärk pühapäeval oli nautida rattal pingutamist ja radu, mitte kukkuda ega midagi rattal lõhkuda. Kõik läks nii nagu vaja ja eesmärgi täitsin 100%!

Kerge viperus oli ka, nimelt reglemendis oli kirjas, et kindlasti igal sõitjal peab gps-rada seadmes olema, ehk oli olemas ja panin ka ekraanile jooksma. Võistluseelses briifingus ma muidugi midagi väga aru ei saanud, et kuskil pidi minema üksteise järel vaid üks liin, rohkem väga ei haaranud hispaania keelest. Seega kui olime jõudnud linna, kus oli proloog olnud ja rajaturvaja meid proloogi rajaga rohkem edasi saatis, kui oli seda gps-rada, siis arvasin, et ehk tahtsid natuke rohkem linnast läbi saata (maraton ise sai alguse kõrvallinnakesest). Et nägin, et rajal justkui ei ole, aga kuna lindid olid edasi, mis olid sinna laupäevast jäänud, siis tundus ok, eriti veel kui ees läks vähemalt 30 grupp.

Aga peale linnas ringitamist ja kui rajal olime justkui juba finishi poole sõitmas, saadi ees aru ja kogu see mass keeras tagasi. Natuke seiklemist linnatänavatel ja saime õige rajaotsa kätte, jõudsin veel rajaturvaja nägu näha, vaesekene, vanamees oli isegi natuke hämmingus ja segaduses, eks ta oli veel oma korraldustes eelmises päevas, kus pidime ärakeerama. Seega selline inimlik eksimus, meile läks see nii 5-10min, hiljem nägin teistegi sõitjate strava kaarte, et paljud ekslesin sealkandis. 

Väga korralik maastikurattasõit oli, sai nii kiiret siledat, rasket tõusu kui ka tehnilist tõusu, kiireid laskumisi ja ka väga tehnilisi laskumisi, nii et vahepeal juba palusin tõusu laskumise peal, kui kummaline kuidas keha ikka ei mäleta, et tõus oli ka karm.

Sõidu teises pooles jõudsin ka paarisnaistiimidele kannule ja sai natuke innustada nii neid kui ennast. Kuid siiski libisesid käest, eks ma ka peatusin kahel korral joogipunktis, et pudelit täita ja ampsu võtta.

Väga mõnus päev rattal, sinna kanti läheks ka niisama sõitma, nii mõneski kohas mõtlesin, oh siit saaks nii ilusa pildi, või siis vau, sõidangi sellises kohas! Kaunis ja metsik!

Taaskord võit naiste individuaalarvestuses ja väsinult kuid õnnelikult sõitsin tagasi üle piiri.

I first heard about this race back in the spring when I was competing in Extremadura, Spain. The organizer and speaker there promoted it as a great technical event in October. I kept it in mind, but didn’t sign up then, since I didn’t know what else might come up.

Then, after those guided bike trips—something I’m truly grateful for—and with such positive feedback from clients, I felt even more motivated. Those workdays on the bike made me want to enjoy my own riding as well before the season ended. So, I contacted the organizer for the Picota race to see if I could still register. The race numbers had sold out, but they connected me with someone who had to sell their spot due to illness. By Wednesday, I had a place in the race, quickly made travel plans, and by Friday night I was in the Valle del Jerte area in Extremadura.

Arriving there felt familiar—I had actually cycled through this area before on a road bike during a Madrid-Lisbon guide trip. Now I got to see what kind of mountain bike trails it had!

The race included both pairs teams and solo riders, and I competed in the women’s solo category. It had a great vibe. Friday evening, we could pick up our race numbers, and I was surprised to find a full-on party atmosphere, with music, food, and drinks from the organizers. The weekend was officially on!

Saturday afternoon was the prologue, a 6 km stretch with a serious climb—a quick calculation suggested a 15% gradient for 1 km. I was glad I still had a 30-tooth chainring on the front! There was also a nice rocky descent—not super technical but enough to keep you focused.

At the start, two women went ahead of me. I managed to catch one almost immediately after weaving through city streets, and the second one during the long climb. Luckily, I passed her right before the descent. A male rider who’d ended up in front of me got stuck in a rocky spot just in time to give me room to pass. It was a great, steady ride, and I managed to take the lead in the women’s category!

On Sunday, my main goal was to enjoy the trails, push myself, avoid any crashes, and keep my bike intact. Everything went just as planned, and I achieved my goal 100%!

There was a small hiccup, though. The rules specified that each rider had to have the GPS track loaded on their device, which I did. But during the pre-race briefing, I didn’t quite understand the Spanish instructions. We were supposed to follow a single line through a specific area, but I didn’t catch much else in Spanish. When we reached the town where the prologue had been, a marshal guided us further along the prologue route, even though it wasn’t part of the GPS track. I figured they might just want us to ride through the town (the marathon had started in a neighboring town). I noticed that the route didn’t seem correct, but since there were course tapes still set up from Saturday and at least 30 riders ahead, it seemed fine.

However, after some wandering around the town streets and heading towards what looked like the finish line, the riders ahead realized the mistake, and we all turned back. A bit of navigating through the streets, and we found the correct course again. I saw the poor race marshal’s face—an older guy who seemed pretty confused, still caught up in his duties from the day before. It was a simple, human error, and we only lost about 5–10 minutes. Later, I saw on Strava that others had gotten lost there too.

It was an excellent mountain biking day with fast flats, challenging climbs, technical ascents, fast descents, and very technical drops. At one point on a descent, I even found myself hoping for an uphill break. Funny how your body forgets that the climb was tough, too!

In the second half, I caught up with some women’s pairs teams, which was motivating for both them and me. But they pulled ahead again; I stopped twice to fill my water bottle and grab a bite.

It was a fantastic day on the bike. I’d go back there just to ride around—the scenery was so stunning! At several spots, I thought, “Wow, what a great place for a photo!” or “Wow, I’m actually riding through this!”category! Exhausted but happy, I rode back across the border.

PT Cup XCM - Laac Laacar

 Üle pika aja jälle stardis.

Peale pikka töönädalat rattal teadsin, et kehas on hea trenn sees, aga võib särtsu väheks jääda. Samas oli see mul nii öelda kodusõit ja rada olin ma läbi sõitnud. Rada oli raske, eriti kui alguses ei jaga oma jõuvarusid hästi, siis seal 43km oli 3km tõus, mis oli justkui sein. Minu 30hammast ees läksin kenasti asja ette. Seega stardist minema, alguses Melissa taga, kuid kui tundsin, et liiga punnitamiseks läks siis lasin tal minna ja sõitsin oma kontrollitud tempot. Minuga koos sõitis järsu tõusuni ka Leandra, sealt peale kadus ta kannult. Kuna kedagi tagant tulemas ei näinud, siis viimased 10 km juba selline trenni tempo moodi, kuid siis 3km enne lõppu tuli tagant üks minu tiimikaaslane meesseenior ja hõikas, et pean nüüd lõpuni punnima, et Celina on lähedal. Ta oli temaga koos sõitnud ja ees mind ühel pikal sirgel märganud, seda oli ka Celina, seega panid kõik punni põhja. Seega viimased kilomeetrid pidin korralikult tuld andma ja tiimikaaslane kenasti aitas mul lõpuni tempot hoida ja sain tubli teise koha.

Kuigi oli selline palavama poolne ilm, siis üle ei kuumenenud ja sõin kenasti. Hiljem sain ka võistluse ristiema aumeene ja mõnus lõunasöök piimapõrsast ootas.

After awhile again on the start line.

Had been a long week of work on the bike for me, I knew I have good amount of volume in legs, but I didnt know if I have the spark. It was a «home» race, and I had ridden the course in previous weeks. The course was hard, and very much so if the energy wasnt spent well, after 43km we had a 3km climb of a wall. My 30T was well in use. So I started cautiously, firstly on Melissas wheel, but when I felt it was too much of pushing I settled into my rhythm, and Leandra was riding with me until the wall climb, then she disappeared from my wheel. As I didnt see anyone coming from behind, the last 10km I was already reducing the speed, but then 3km before finish, a team mate (a senior men) came from behind and said, lets go, now you have to push well until the finish, Celina is not far. He had been riding with her and on a long stretch of road they had seen me, so upped the pace. Well with the help of my team mate keeping the pace high we finished before Celina and the good second place was mine.

Altough it had been quite hot, I did not overheat and I also ate well. I was also honored with a lembrance of godmother of the race and then we could go and have some delicious lunch of piglet. 

VCGPExtreme 2024 - 10th edition

 Juubeli ekstreem tehtud ja võidetud! (English below)

Sel aastal oli stardis tervelt kolm eestlast, Ly koos Lauriga olid ka just selleks ürituseks siin, et külastada Portugali ja osa võtta ühest korralikust katsumusest, näha erinevaid paiku ja osa saada toredast korraldusest. Kogu nende puhkusreisile aitas kaasa MTBcamps, kui soovi samuti siin mõnusalt rattaga sõita ja Portugali avastada, siis mine vaata www.mtbcamps.eu

Filipele oli see olla 10. kord ürituse stardis, ehk ainuke võistleja, kes teinud kaasa kõik aastad, minu jaoks oli juba 7. kord.

Etapp 1 - 105 km 2674m+ aeg 6h 9´ koht 1 (üldk. 42 / 115st)

Profiililt alguses siledamalt ja siis viimases veerandis kaks suurt tõusu, mis enamuse tõusumeetritest andsid. Plaan oli minna natuke reserveeritult, et jalga lõpupoole oleks ja alati olla väga tähelepanelik navigeerimisega, et aega ja energiat edasi-tagasi sõitmisele ei raiskaks. Esimeses joogipunkti peatuses olime kahe teise segapaariga veel peaaegu koos, ehk et kui meie lõpetasime enda pudelite täitmise, siis nemad saabusid. Sel aastal oli rekordarv segapaare, tervelt 9. 

Esimesel pikal tõusul peatusin ka ühes külas allikavee kraani juures ja kastsin ennast, kuna kergelt tundsin, et kuumus minu jõudu hakkas ära võtma. Loomulikult peatusime ka teistes kahes joogipunktis, kus sai alati hea külma vee pudelitesse ja ka kehakosutust. 

Viimane tõus oli muidugi tõeline maasikas, 4,5km keskmise tõusunurgaga 12%. Muidugi vaated olid imelised, mida ma ikka proovisin piiluda, et pingutusvalu vähendada ja kuumust unustada. 

Viimased kilomeetrid laskumist ja olime segapaaride võitjatena finishis. Segapaaride ees vähemalt 28´ eelis.

Jalutuskäigud majutusse ja poodiumile ja sööma ja oligi aeg puhata, et hommikul kell 8:30 startida.

Etapp 2 - 82 km 2719m+ aeg 5h 56´ koht 1 (45/109)

Ainult üles-alla kaunitel nõlvadel. Plaan oli alguses korralikult minna ja siis vaadata, kuidas ma vastu pean. Eelmine etapp samuti Filipe oli tiimi tugevam lüli ja minul oli raskem. Esimese tõusu saime väga hästi üle, siis hakkas mind kimbutama kuumus, ehk söök väga sisse ei tahtnud minna ja jõudu jalgades ei olnud, ehk pidevalt kannatasin ja kannustasin end tagant, et liiguks. Nii lõpuni välja, aegade võrdluses erinevates joogipunktides oligi näha, et 10minutilise vahe tegime esimesel tõusul ja siis jäi see sinna pidama. Minu jaoks põhiline oli jõuda lõpuni ja seda tervelt, nii ka suutsime. 

Taaskord jalutuskäigud ja aeg puhata.

Etapp 3 - 99 km 1735m+ aeg 4h 49´ koht 1 (43/112)

Profiililt alguses natuke ronimist ja siis siledamalt ranniku poole. See siledamalt ei tundunud alati väga siledamalt, kuna oli selliseid järsemaid paarisajaseid tõuse, kuid siiski oli ka kiiret liikumist. Plaan oli samuti alguses saada hästi minema ja siis proovida kuskile grupis olla, et endal ka kergem oleks. Sel etapil oli Filipel stardis üllatus, kui hakkas oma rajakaarti lahti tegema, nimelt oli tal see puudu, ehk sel etapil oli navigeerimine täielikult minu õlul. Teadsin, et ka jõu poolest saab mul raskem olema. Viimased 20km olid tegelikult juba täielik piin, kuna olin ikka korralikult alguses punninud ja hiljem ka neid järsemaid tõusu pingtanud, et gruppi, milles olime mitte kaotada, ega mehed selles mõttes ikka proovisid ka ikka maha raputada, kuigi nii mõnigi kord olin mina, kes navigeerimisel neid valesti sõitmisest päästsin. 

Finishis, mina ikka korralikult küpse, aga tehtud ja ka võidetud, sel etapil isegi 35´ vahega, mis siledama etapi kohta ikka korralik. 

Kokku 286km 7128m+ aeg 16h 55´ koht 1 (44/105)

Mõned pildid, tegelikult on neid kauneid fotosid veel, mis jäävad meenutama seda juubeli üritust! 

Jubilee Extreme completed and won!

This year, there were three Estonians at the start. Ly and Lauri were here specifically for this event, to visit Portugal, take on a significant challenge, see various places, and enjoy the wonderful event. Their vacation was organized by MTBcamps. If you also want to ride your bike here and explore Portugal, check out www.mtbcamps.eu.

For Filipe, this was his 10th time at the event, making him the only competitor who has participated every year. Additionally to him, the course maker has been always present and also one of the photographers. For me, it was my 7th time.

Stage 1 - 105 km, 2674m+, time 6h 9´, place 1 (overall 42 / 115)

The profile started off flatter, with two major climbs in the last quarter providing most of the elevation gain. The plan was to go a bit reserved to save strength for the end and to be very attentive with navigation to avoid wasting time and energy. At the first drink station, we were almost together with two other mixed pairs, meaning that when we finished filling our bottles, they were arriving. This year had a record number of mixed pairs, a total of 9.

During the first long climb, I stopped in a village at a spring water fountain to cool off, as I felt the heat was draining my strength. We also stopped at the other two drink stations for cold water and refreshments. The last climb was a real challenge, 4.5 km with an average gradient of 12%. The views were amazing, which I tried to peek at to distract from the pain and heat.

The final kilometers were downhill, and we finished as the winning mixed pair with at least a 28-minute lead. After walking to our accommodation, going to the podium and to eat, it was time to rest for the next morning’s 8:30 start.

Stage 2 - 82 km, 2719m+, time 5h 56´, place 1 (overall 45 / 109)

This stage was all about up and down on beautiful mountains. The plan was to start strong and then see how I could hold up. Filipe was the stronger team member in the previous stage, and it was harder for me. We managed the first climb well, but then the heat started to bother me, making it hard to eat, and my legs felt weak. I constantly had to push myself mentally to keep moving. The times at the drink stations showed that we gained a 10-minute lead on the first climb and maintained it from then on until finish. My main goal was to finish intact, and we succeeded.

Again, walking and resting and sleeping.

Stage 3 - 99 km, 1735m+, time 4h 49´, place 1 (overall 43 / 112)

This stage started with some climbing and then leveled out towards the coast. It wasn’t always as flat as it seemed, with some steeper short climbs, but yet the overall sensation was going quite fast. The plan was to start well and then try to stay in a group to make it easier. Filipe had a surprise at the start when he found his map was missing from the gps device, so navigation was entirely my responsibility. I knew it would also be physically harder for me. The last 20 km were a real struggle for me, as I had pushed hard at the start and on the steeper climbs to stay with the group, which also tried to shake me off. Although, I had helped the group from going the wrong way several times.

At the finish, I was completely empty but happy to have completed and won this stage by 35 minutes, a significant margin for a flatter stage.

Overall: 286 km, 7128m+, time 16h 55´, place 1 (overall 44 / 105)

Some photos from the race, there are actually plenty more to have a nice photo memory from this jubilee event!