No nii! Lõpuks kuskil stardis jälle! :D
Kuulsin sellest võistlusest kevadel kui käisin Hispaanias Extremaduras võistlemas, et sealkandis ka oktoobris tore üritus ja spiiker, kes samuti selle võistluse korraldaja, reklaamis, et hea ja tehniline. Jätsin selle meelde, üritusele ei reganud, et ei tea, mis veel vahele tuleb.
Siis peale neid giidisõite, mille üle olen ma tõeliselt tänulik. Ja klientide väga positiivne tagasiside annab veel rohkem sooja südamesse. Need töised päevad rattal tekitasid minus tahtmise enda rattasõitu samuti veel nautida enne kui see hooaeg läbi, ja võtsin Picota korraldajaga ühendust, äkki veel saan kuidagi regada, stardinumbrid olid läbimüüdud, kuid nende kaudu sain kontakti, kes müüs oma kohta, kuna oli haigestunud. Seega oligi mul koht olemas kolmapäevaks, kiirelt reisiplaanid paika ja reede õhtuks olin Extrematuras Valle del Jerte piirkonnas.
Sinna jõudes oli selline, oh oh, ma ju olen siit juba maantee rattaga sõitnud, nimelt kui giiditööga tegime Madriid-Lissabon, siis just Valle del Jerte jäi tee peale. Nüüd tean ka millised rajad seal on maastikurattale!
Võistlus oli nii paaristiimidele kui individuaalvõistlejatele, mina siis naiste individuaalarvestuses.
Selline hästi melu võistlus, reede õhtul oli võimalik number kätte saada ja minu üllatuseks oli kohe selline pidu püsti- muusika, jook, söök korraldajate poolt ja nädalavahetus võis alata!
Laupäeva pärastlõunal proloog, 6km ja no selline tõus oli sees, kiire arvutus andis 1km 15% kaldenurgaga. Mul oli hea meel, et ees jätkuvalt 30 hammakas! Ja samuti oli mõnus kivine laskumine, mis ei olnud midagi väga tehnilist, aga piisavalt, et pidi korralikult hetkes olema.
Stardist läksid minu ees ka kaks naist, ühe sain peale linnatänavatel kurvitamist peaaegu kohe kätte, teist kogu pika tõusu ikka püüdsin, õnneks enne laskumist sain täpselt möödutud. Samuti ette jäänud meessõitja õnneks jäi just sellises kivises kohas toppama, kus sai mulle rada anda. Seega väga mõnus pingutus ja kontrollitud sõit. Sain endale ka liidrisärgi naiste arvestuses!
Peamine eesmärk pühapäeval oli nautida rattal pingutamist ja radu, mitte kukkuda ega midagi rattal lõhkuda. Kõik läks nii nagu vaja ja eesmärgi täitsin 100%!
Kerge viperus oli ka, nimelt reglemendis oli kirjas, et kindlasti igal sõitjal peab gps-rada seadmes olema, ehk oli olemas ja panin ka ekraanile jooksma. Võistluseelses briifingus ma muidugi midagi väga aru ei saanud, et kuskil pidi minema üksteise järel vaid üks liin, rohkem väga ei haaranud hispaania keelest. Seega kui olime jõudnud linna, kus oli proloog olnud ja rajaturvaja meid proloogi rajaga rohkem edasi saatis, kui oli seda gps-rada, siis arvasin, et ehk tahtsid natuke rohkem linnast läbi saata (maraton ise sai alguse kõrvallinnakesest). Et nägin, et rajal justkui ei ole, aga kuna lindid olid edasi, mis olid sinna laupäevast jäänud, siis tundus ok, eriti veel kui ees läks vähemalt 30 grupp.
Aga peale linnas ringitamist ja kui rajal olime justkui juba finishi poole sõitmas, saadi ees aru ja kogu see mass keeras tagasi. Natuke seiklemist linnatänavatel ja saime õige rajaotsa kätte, jõudsin veel rajaturvaja nägu näha, vaesekene, vanamees oli isegi natuke hämmingus ja segaduses, eks ta oli veel oma korraldustes eelmises päevas, kus pidime ärakeerama. Seega selline inimlik eksimus, meile läks see nii 5-10min, hiljem nägin teistegi sõitjate strava kaarte, et paljud ekslesin sealkandis.
Väga korralik maastikurattasõit oli, sai nii kiiret siledat, rasket tõusu kui ka tehnilist tõusu, kiireid laskumisi ja ka väga tehnilisi laskumisi, nii et vahepeal juba palusin tõusu laskumise peal, kui kummaline kuidas keha ikka ei mäleta, et tõus oli ka karm.
Sõidu teises pooles jõudsin ka paarisnaistiimidele kannule ja sai natuke innustada nii neid kui ennast. Kuid siiski libisesid käest, eks ma ka peatusin kahel korral joogipunktis, et pudelit täita ja ampsu võtta.
Väga mõnus päev rattal, sinna kanti läheks ka niisama sõitma, nii mõneski kohas mõtlesin, oh siit saaks nii ilusa pildi, või siis vau, sõidangi sellises kohas! Kaunis ja metsik!
Taaskord võit naiste individuaalarvestuses ja väsinult kuid õnnelikult sõitsin tagasi üle piiri.
I first heard about this race back in the spring when I was competing in Extremadura, Spain. The organizer and speaker there promoted it as a great technical event in October. I kept it in mind, but didn’t sign up then, since I didn’t know what else might come up.
Then, after those guided bike trips—something I’m truly grateful for—and with such positive feedback from clients, I felt even more motivated. Those workdays on the bike made me want to enjoy my own riding as well before the season ended. So, I contacted the organizer for the Picota race to see if I could still register. The race numbers had sold out, but they connected me with someone who had to sell their spot due to illness. By Wednesday, I had a place in the race, quickly made travel plans, and by Friday night I was in the Valle del Jerte area in Extremadura.
Arriving there felt familiar—I had actually cycled through this area before on a road bike during a Madrid-Lisbon guide trip. Now I got to see what kind of mountain bike trails it had!
The race included both pairs teams and solo riders, and I competed in the women’s solo category. It had a great vibe. Friday evening, we could pick up our race numbers, and I was surprised to find a full-on party atmosphere, with music, food, and drinks from the organizers. The weekend was officially on!
Saturday afternoon was the prologue, a 6 km stretch with a serious climb—a quick calculation suggested a 15% gradient for 1 km. I was glad I still had a 30-tooth chainring on the front! There was also a nice rocky descent—not super technical but enough to keep you focused.
At the start, two women went ahead of me. I managed to catch one almost immediately after weaving through city streets, and the second one during the long climb. Luckily, I passed her right before the descent. A male rider who’d ended up in front of me got stuck in a rocky spot just in time to give me room to pass. It was a great, steady ride, and I managed to take the lead in the women’s category!
On Sunday, my main goal was to enjoy the trails, push myself, avoid any crashes, and keep my bike intact. Everything went just as planned, and I achieved my goal 100%!
There was a small hiccup, though. The rules specified that each rider had to have the GPS track loaded on their device, which I did. But during the pre-race briefing, I didn’t quite understand the Spanish instructions. We were supposed to follow a single line through a specific area, but I didn’t catch much else in Spanish. When we reached the town where the prologue had been, a marshal guided us further along the prologue route, even though it wasn’t part of the GPS track. I figured they might just want us to ride through the town (the marathon had started in a neighboring town). I noticed that the route didn’t seem correct, but since there were course tapes still set up from Saturday and at least 30 riders ahead, it seemed fine.
However, after some wandering around the town streets and heading towards what looked like the finish line, the riders ahead realized the mistake, and we all turned back. A bit of navigating through the streets, and we found the correct course again. I saw the poor race marshal’s face—an older guy who seemed pretty confused, still caught up in his duties from the day before. It was a simple, human error, and we only lost about 5–10 minutes. Later, I saw on Strava that others had gotten lost there too.
It was an excellent mountain biking day with fast flats, challenging climbs, technical ascents, fast descents, and very technical drops. At one point on a descent, I even found myself hoping for an uphill break. Funny how your body forgets that the climb was tough, too!
In the second half, I caught up with some women’s pairs teams, which was motivating for both them and me. But they pulled ahead again; I stopped twice to fill my water bottle and grab a bite.
It was a fantastic day on the bike. I’d go back there just to ride around—the scenery was so stunning! At several spots, I thought, “Wow, what a great place for a photo!” or “Wow, I’m actually riding through this!”category! Exhausted but happy, I rode back across the border.