17º Laac-Laacar maratona

 Pühapäeval olin võistluse stardis. Operatsioonist oli möödunud vaid veidi rohkem kui 3 nädalat. Sellest esimesed kaks ei sõitnud üldse ega tegelikult ei teinud ka midagi. Siis oli kohe otsa nädal giiditööd rattal, õnneks mu kolleegid on toredad ja esimestel päevadel olin gruppide juht, kus sõidetakse rahulikult. Igaks juhuks käisin ka kohalikus tervisekeskuses, kus õde vaatas üle, et kõik ok ja oli ka mu lõigatud kohaga. 

Muidugi isegi kui gruppides sõideti rahulikult, siis eks päeva koormus oli ikka head 5-6h pluss siis veel kogu ülejäänud asjatamine ratastega ja klientidega. Olin korralikult väsinud. Siis laupäeval koju ja puhkasin ja pühapäeval stardis.

Olen maratoni ristiema, ehk aukülaline ja teadsin, et kui vähegi olen võimeline, siis vähemalt stardis olen olemas. Sõitsin oma sõitu, tempo ei olnud just väga kiire, aga korralik hetkeseisu arvestades. Kunagi ei liialdanud, ehk et ohtlikke olukordi ei olnud ja isegi sellise vormi pealt, sain naistest esimesena üle joone!

Rada oli väga hea sel aastal, väga tasakaalus tõusude ja laskumistega ja head teed valitud ning isegi paar singlit juurde tehtud. Suur tänu Rubenile ja tema tiimile.

Peale poodiumi sai veel väga head lõunasööki süüa, see selle võistluse ektra boonus, kohalik delikatess piimapõrsas koos siinse vahuveiniga!

Blogipostitusega läks natuke aega, kuna juba uuesti giiditööl.

Tänud kõigile, kes kaasa elavad ja toetavad!

Last Sunday once again on start line! 

It had been just a little over three weeks since my surgery. For the first two of those weeks, I didn’t ride at all and actually didn’t do much of anything. Then, right after that, I had a week of guiding work on the bike — luckily, my colleagues are great, and in the first few days I was leading groups that ride at an easy pace. Just to be safe, I also went to the local health center, where a nurse checked that everything was okay, including my surgical wound.

Of course, even if the groups were riding calmly, the days were still a solid 5–6 hours of physical effort — plus all the extra logistics with bikes and clients. I was thoroughly tired. Then Saturday I went home and rested, and on Sunday, I was at the start line.

I'm the godmother of the marathon — an honorary guest — and I knew that if I was at all able, I’d at least be there for the start. I rode my own pace; it wasn’t exactly fast, but decent, considering my current condition. I never pushed too hard, so there were no risky situations — and even in this shape, I was the first woman to cross the finish line!

The course was excellent this year — really well-balanced with climbs and descents, and great trail choices, including a couple of new singletrack sections. Huge thanks to Ruben and his team!

After the podium, we also got to enjoy a really good lunch — one of the extra perks of this race — a local delicacy: suckling pig with local sparkling wine!

It took me a little while to post this blog because I’m already back to guiding work again.

Thanks to everyone who follows along and supports me!

Suurepärane uudis!

 Taaskord sai kinnitust, et kui miskit oled nõuks võtnud, et nii läheb, siis universum avab sulle täpselt need uksed, mis vaja.

Ma vahel ikka mõtlen, miks ma rohkem asju nii südamest ei usu, sest tõesti ilma mingi kindla teadmiseta ja kontaktideta, oli lihtsalt teadmine, et minu treenerikutse teekond kindlasti sisaldab ka UCI keskuse CMC kolmandat astet, Diploma astet. Selle mõtlesin endale selgeks siis, kui olin seal teinud 2018 aastal esimese ja teise astme treenerikoolituse, mis tehti "rohkem naissugu sporti" programmi raames. Loomulikult kaasas neid samme alaliit, olümpiakomitee ja olümpia solidaarsusfond, kes kõik sellele kaasa aitasid. Nendest viimane, kes selle mulle kõik võimaldab!

Treenerikutse koolitustele saamiseks on kindlasti ka minu osalemine sportlasena UCI CMC treeningkeskuses ja minu jõudmine olümpiale suurt rolli mänginud.

Minu olümpiale jõudmine oli otseselt seotud, et olin treenimas UCI CMC keskuses, kuna 2003 korraldati selline huvitav võistlus nagu B-maailmameistrivõistlused, kuhu olid kutsutud kõik riigid, kellel ei ole suuri alaliite ja võimalusi tavalise reitingu alusel olümpiapunkte koguda. Eesti kedagi ei saatnud, aga kuna mina seal olin, siis ma esindasin Eestit üksinda.

Leidsin treeningpäevikust sellise sissekande 6. juuli 2003 "Hommikult. 100 km 2h 50min. B MM-i grupisõit. Tundsin end normaalselt, esimese ringi lõpus kumm, kuid ei mingeid raskusi ja olin tagasi grupis. Neljandal ringil mäkke minnes kujunesid grupid, peale laskumist kumm. Leidsin end kolmandast grupist, püüdsime teise grupi kinni ja finisheerisin grupi kolmandana. Olin üldis 16nes. Ebaõnn."

Ehk et sel päeval oli mingi "naljavend" knopkasid rajale pannud ja need katkised kummid olid selle tulemus, keegi sai naerda. Mina oli pettunud, kuna finishis jäin täpselt napilt välja olümpiakohtadelt. Brasiillanna, kes mind finishis võitis, sai viimase nendest. Proovisin veel paar päeva hiljem trekil, kuid seal oli kukkumine, kuhu jäin, ja siis oli juba keeruline trekil tagasi heas hoos olla. Ehk minul ei olnud sellist spetsiaalset ettevalmistumist olümpiaks, kuna ma ei teadnud, et siiski see koht tuleb. Nimelt kui 2004 mai kuus lõplikult kõik lukku läks, siis oli Brasiilia ikka läbi tavalise reitingu koha saanud ja siis anti B-MMil väljasõitetud koht järgmisele, ja selle olin mina Eestile välja sõitnud. 

Ehk, et minu treenimine keskuses oli otsesest seotud, et mul üldse oli võimalus ja mis realiseerus. Olen alatiseks olümpialane!

Kuidas ma keskusesse sain oli veel omaette seiklus!

2001 tuli idabloki riikidele kutse alaliitu, et minna Moskvasse (neid korraldati ka aasias ja ladina-ameerikas). UCI, kes oma uut keskust Aigle´s ehitas, pani kokku ka treeningprogrammi vähem arenenud, väiksemate alaliitudega riikidele, et nende sportlastel oleks võimalus nende uues CMC keskuses treenida. Keegi teine Eestist Moskvasse ei sõitnudki, vaid mina. Reisikogemusi oli sel ajal mul kasinalt. Pandi Tallinnast rongile, koos rattakoti ja pagasiga. Mäletan kuidas ma seda ratast sinna vaguni magamisaseme ülesse olevasse riiulisse upitasin. Samuti oli ööreis üldse väga uudne minu jaoks ja samuti ka natuke hirmutav, kogu see pigem venekeelne keskkond ja piirikontroll. Tundsin end väga haavatavana. Kui siis järgmine päev Moskva vaksalisse jõudsin, kobisin kogu oma davaariga välja ja kedagi ei olnud mul vastas. Lihtsalt väga palju rahvast sigimas ja sagimas. Ma oma selleaegse konarliku venekeelega ka ei osanud midagi väljamõelda, et mis nüüd. Vaksalihoones otsisin telefoniputka üles ja mäletan, et nuttes helistasin kellelegi, isegi ei mäleta, kas sain k ätte ka või alles olin ootel, kui minu juurde astus keegi treeningkatsete korraldajatest. Oli mu rattakoti järgi ära tundnud. Tutvustades end ja vabandas, et liiklus oli nii hull, et ta varem ei jõudnud. Kui sealt välja sõitsime, siis sain aru küll, viis rada autosid kõik pilgeni täis ja siis nii kolmandast lehvitati käega kui taheti vasakule järgmisest ristist keerata.

Sellest valiktreeninnädalas Moskvas räägin ehk teine kord, kuid kui kiirelt tulemus öelda, siis maastiku peale valiti nendest neidudest, kes minuga seal võidu sõitsid, vaid mind CMC keskusesse treenima, ma ei olnud seal kiireim, kuid treener nägi minus kõige rohkem potensiaali.

See aeg, millest digiversioone on vähe!

Kui keegi veel seda kauget aega mäletab, siis mu blogi esimene postitus oli aastal 2011 veebruar. Kuid selleks ajaks olin mina juba mitmeid, mitmeid aastaid võistelnud, ehk minu võistlusmuljed ei saanud kuskil avalikus kohas pesitsuspaika. Kuid siiski midagi ma ikka muljetest aegajalt enda treeningpäevikusse kirjutasin, kuigi hiljem neid lugedes on ikka informatsiooni väga palju puudu, mis oleks väga huvitav niimoodi tagantjärgi lugeda.

Igatahes toon teieni siin ühe võistluse aastal 2005. Miks selle, lihtsalt jäi foto silma voodis lamades ja operatsioonist taastudes ning mõtlesin, et ikka väga rajult on mul erinevaid võistlusi ja kogemusi läbielatud, südames tänulikkuse tunne, kuna olen õnneseen, et leidsin oma kire varakult, mida siis nui neljaks olen alati oma kompassinõelaks seadnud. 

Hooaja esimene Maailma Karika etapp XCO, Spa-Francorchamps ringrada Belgia, 24. aprill 2005. Kuidas ma sinna jõudsin? Siin väike proloog ja väljavõtted minu kirjapandud andmetest treeningpäevikus.

Kevadlaagrisse läksin suhteliselt väikse rattasõidu pealt, rohkem oli üke, mis all oli. Laager oli kaks nädalat ja selle aja jooksul olin vaid tunnike maastikuratta peal, kuna kõik teised ju sõitsid maanteel. Peale kevadlaagrit koos oma Pro Jalgratturite klubiga Prantsusmaal jäin Kesk-Euroopasse, reisisin ühistranspordiga Sveitsi tuttavate juurde. Esimene nädal olin Baselis ja tegin kaasa Swisspower Cup-il Reinach-is. Treeningpäevikus “Algul oli päris hea, kuid viimased 2,5 ringi oli üpris surm, kuid ära kannatasin. Olin 16-nes (39st)” 

Sealt edasi reisisin Aigle lähistele Bex-i. Minu endine treener CMC-st andis ka trekil sõitmiseks võimaluse ja tegin kohe ka kohalikul neljapäevasel võistlusel kaasa. Treeningpäevikus “Kummaline jälle trekil, kuid hea, sain intensiivsust ja kiirust. Lahe.” Järgneval nädalal sain ka derni taga kiirust treeningutel. Siis treener laenas auto ja sõitsin laupäeva hommikul Bex-ist peale Lac Lemani järveäärt läbi Haut-Jura mäestiku Lons-le-Saunier-i Prantsusmaal. Auto oli selline vanem ja väike, sel päeval oli väga külm ja reaalselt oli mägitee jääkirmega kaetud. Mäletan, et oioi kui aeglaselt ma seal sõitsin ja oioi kui hirm mul oli kraavi panna, no iga mäekurv oli omaette katsumus, aga kohale ma jõudsin. Võistluseks Coupe de France hooaja esimene osavõistlus. Kuna oli lakkamatu vihmasadu ja külm, siis ringi vaatamisele ei läinud. Treeninpäevikus “Ootasime starti ½ h, külm. Stardis üle 60 (juurde lisan, et jah nii palju oligi, Prantsusmaa karikasari oli väga prestiizne ja kuna nii palju sõitjaid siis oli ka eraldiarvestus U23 naistele, kuigi maailmas sellist vanuseklassi veel ei tunnustatud). Olin kehval positsioonil ja kohe mudamülgas. Nii siis tegin tasa ringidel. Tundsin, et tõusudel on mul palju jõudu, ka sirgetel, kuid muda segas palju, lõpus oli mul raske laskuda, pidureid enam polnud, seega päris palju jooksin. Raske oli (silmad muda täis), kuid samas lahe. Olin päris üksi, hiljem oli halb kõigega hakkama saada. U23 oli 1. üldarvestuses 7s. Pulsokas jamas.” Võite nüüd enda empaatiavõimet proovile panna ja mõelda end minu asemele. Mudane, külmunud, märg, kogu rattadavaar samuti rokane ja siis proovi seal auto kõrval end kuidagi puhtaks saada, poodiumile jõuda ja hiljem tagasi reisida, endal silmad muda täis. Mäletan, et mingi seik oli seal peale võistlust ka, ehk midagi u23 poodiumiga, aga enam ei mäleta, mis täpselt. Eredalt jäi muidugi meelde, et auhinnaraha, mis nende kohtade eest sai, oli hea ja jäi mul saamata. Prantsusmaal oli selline traditsioon, et karikasarjade võidurahad saadetakse alles hooaja lõpus ja seda alaliitu. Sealt hiljem küsides, oli vastus, et Pranstsusmaalt tuli, eeldasime, et kõik poiste teenitud, andsid kõik maantee poistele, mis sealt tuli. Mulle muidugi, kes iga rahatähte hoolikalt luges, et järgmisele võistlusreisile minna, oli see muserdav vastus.

Sealt edasi olin veel mõned päevad Bex-is Sveitsis ja sealt Spa-sse jõudmiseks oli kokkulepitud ühe Sveitsi klubiga ja sain nende majutuses Belgias diivanil magada.

Reedel numbrit välja võtma minnes selgus, et ma ei olnudki ülesantud. Kuigi olin palunud alaliidul mind ära registreerida, kuna MK-etappidele ei saanudki ise registreerida, siis kuskil oli info kas kaotsi läinud või ununenud, igatahes UCI – l ei olnud mind nimekirjas. Loomulikult olin ilmselgelt arusaamatuses koos kõigi teiste emotsioonidega. Kuna olin eelnevad 3 aastat UCI keskuses treenimas olnud, siis enamus inimesi seal numbrite jagamise laua taga olid tuttavad, ka nemad teadsid mind. Seega ikkagi leiti lahendus, et saavad anda mulle kõige suurema numbri ja starti kutsumise nimekiri oli ka lukus, et said mu sinna kõige lõppu lisada, maailma reitingu järgi oleksin parema stardikoha saanud. Aga sel hetkel oli see muidugi kõige väiksem probleem, mis minul vaja oli, oli võimalus startida. Seega võib öelda, et läbi tutvuste sain starti!

Kui rajaga tutvuma läksime, siis loomulikult sõitsime ka ühe täisringi F1 ringrajal, ikkagi väga omapärane kogemus sõita rattaga seal ringil. Mäletan alatiseks, kui raske mäenukk oli, mis telekast vaadatuna oli kerge küngas. Meil oligi start ja iga ringi algus suurel ringrajal, enne kui metsa keerasime. Ka nüüd vaadates MotoGP-d siis alati mõtlen, et kindlasti need künkad on tegelikult palju suuremad, kuid telekast vaadatuna näivad.

Võistlusrajast treeningpäevikus “Tehniline, järsud tõusud ja järsud laskumised, palju juurikaid, kände, kive, peab tähelepanelik olema. Kuid rada lahe, kuid vägagi raske.”

Võistlusest mäletan nii palju, et juba stardist, kuna oli suur-lai ringrajatõus, sain juba paljudest naisest mööda ja kogu võistluse käigus parandasin enda kohta. Treeningpäevikus “Stardis viimases reas, tõusu lõpuks olin kuskil 30-40. 1 stardiring ja 3 suurt ringi. 2sel suurel ringil kaotasin tähelepanu ja tegin apsakaid ja kaotasin paar kohta. Kuid proovisin oma kohta hoida kuskil 30 juures. Lõpus veel spurt finishis ja saingi oma 30-nda koha. Päris hea, kuid tehniliselt tunnen end tsipa sitalt.”

Üks seik on selgelt meeles, et olin laskumas ja järsku näen oma tuttavat Sveitsi naist mulle vastassuunas vastutulemas, täitsa segaduses olin, aga jätkasin oma sõitu. Sellest võistlusest peale oli hiljem UCI reeglites selgelt kirjas, et rajal tohib liikuda vaid sõidusuunas, isegi kui tehniline ala jääb paar meetrit su selja taha. Nimelt oli sveitslannal tehniline probleem ja vaatas, et tagasi on palju vähem maad, kui järgmisse punkti. Samuti mäletan, et suur eesmärk oli saavutada oma parim tulemuse või sellest parem, kordasin oma parimat MK-etapi kohta top 30! Kuid erinevalt eelmise aasta Kanada etapiga Calgary´s olin võitjaga samal ringil, ehk ei ühetegi miinusringi ning samuti on Euroopa etapid alati palju konkurentsitihedamad kui üleookeani omad. Seega olin väga rahul enda võistlemisega!

Mis veel väga südant soojendav oli, et see fotograaf, kes minust selle pildi tegi, otsis mu ise üles järgmisel MK-etapil, kus osalesin, ja andis mulle selle pildi mälestuseks. Tema kirjutatud on need read foto tagaküljel, kahju, et ta enda nime ei kirjutanud, kuna seda mina ei teagi juurde lisada.

Sealt rändasin taaskord üksi ühistranspordiga Brüsselisse ja sealt järgmine hommik lendasin Tallinna.

Seiklus missugune!

1º AgitÁgueda Granfondo

 Korraldati esimene AgitÁgueda Granfondo, kus olime Filipega ka reklaamnäod. 

Loomulikult panin end jaanuaris juba kirja pikimale distantsile, kui rajad avaldati, siis mõtlesin küll, et ohoh keskmine distants on ikka oluliselt kergem ronimise poole pealt kui pikk. Eriti kui avaldati, et ajalimiit on 6h, siis mõtlesin, et ohoh pole aega vaateid ja pilte küll teha ja joogipunktides tuleb ka kiiresti tegutseda. 

Oodata oli kuuma suvepäeva ja nii ka oli. Laupäeval väiksel ringil tundusid jalad super mõnusad ja siis pühapäeval stardipoole pedaalides oli hoiatus juba jalad, tuleb raske päev, ei teagi mis täpselt valesti läks, aga raske oli algusest ja krambid tulid kiiresti, kuigi jook-söök oli koguaeg õigeaegne. Peatusin igas joogipunktis et enda kaks joogipudelit täita, kokku oli neid neli.

Ah ja kokku oli 132 km 2400m+ ametlik aeg 5h09:38

keskmine temp 30kraadi, maks 38. 

Eks sellistel sõitudel ei teagi kus naiste osas asetsen, pikimal (22km) tõusul tundus, et üks naine läks mööda, aga läks nii kergelt ja kiirelt, et mul jäi kahtlus, aga hiljem piltidelt ikka sain aru, et oli tema. Ehk üldkokkuvõttes olin naistes 2, enda vanuseklassi võitsin ja meestega koos üldis olin 84 (164 lõpetajast).

Et mul alates stardist, või noh tegelt juba enne, ei olnud hea tunne, oli ahvatlus väiksemale ringile keerata suur, aga siiski mõtlesin, et kannatan ära. Kuigi plaan oli veeta mõnus võistluspäev kohalikel teedel, siis oli ikka paras kannatamine ja peale poolt juba ka laskumistel ei saanud lõdvestuda, kuna jalad oleks kohe krampi tõmmanud. Aga noh on ka päevi selliseid.

Hetkel peaksime Filipega igaaastasel ViladoCondePenedeGeresExtreme´il olema, aga sel korral jäeti ära, selle otsuse nad tegid paar päeva enne, kuna siin on piisavalt kuum ja peamine põhjus oli, et põhjas oli mitmeid suuri metsatulekahjusid. 

Olge tublid ja aitäh kaasaelamast!

P.s sel aastal mind xco eestikatel ei olnudki. Eks suur osa sellest on olnud mu vaimsel olukorral, kuna füüsilisel kehal on probleem. Eks ma mingi hetk kui valmis ja ise ka rohkem teadlik kõigest annan ka teile blogilugejatele asjadest aru. 

The first AgitÁgueda Granfondo was organized, and Filipe and I were also the faces of the event.

Of course, I signed up for the longest distance already in January. When the routes were published, I thought, "Oh wow, the medium distance is much easier in terms of climbing than the long one." Especially when they announced that the time limit was 6 hours, I thought, "Oh boy, no time for views or photos, and I’ll have to move fast at the feed zones."

A hot summer day was expected, and that’s exactly what we got. On Saturday’s short ride, my legs felt great, but when pedaling toward the start line on Sunday, my legs already gave me a warning—it was going to be a hard day. I’m not even sure what exactly went wrong, but it was tough from the beginning, and cramps hit early, even though I stayed on top of drinking and eating. I stopped at every feed zone to refill my two bottles—there were four feed zones in total.

Oh, and the total was 132 km with 2400 m of climbing. Official time: 5h09:38.
Average temperature: 30°C, max: 38°C.

On rides like this, I never really know how I rank among the women. On the longest climb (22 km), it seemed like one woman passed me, but she went by so easily and quickly that I wasn’t sure. Later, when I saw the photos, I realized it was indeed her.
So in the end, I finished 2nd among women, won my age group, and placed 84th overall out of 164 finishers.

Since I wasn’t feeling good from the start—or honestly, even before the start—it was very tempting to switch to the shorter loop. But I told myself to just endure it. Although my plan was to enjoy a nice race day on local roads, it turned into a real sufferfest. After halfway, I couldn’t even relax on the descents anymore because my legs would’ve cramped up immediately. But hey, there are days like this.

At the moment, Filipe and I were supposed to be at the annual Vila do Conde – Peneda-Gerês Extreme, but this time it was canceled. They made the decision a few days before because it’s been very hot here, and the main reason was several large wildfires in the north.

Take care, and thanks for cheering me on!

P.S. I didn’t participate in XCO Nationals this year. A big part of that is due to my mental state, because my physical body is struggling. At some point, when I’m ready and more aware of everything myself, I’ll explain it to you blog readers too.

PT cup XCO - Fundão C2

 Nädalavahetusel mäe taga. 

Minu Lapierre on veel hoolduses, vaja oli raamil mõned laagrid, kuna juba väga läbi sõidetud. Seega lahendus oli minna oma hardtail Cannondale´iga.

Nädalavahetuseks lubati väga kuuma ilma, nii kuuma et üle 40 kraadi. Teadsin, et saab väga valus olema, natuke lootsin, et ehk keha on kuumaga natuke harjunud, kuna eelmisel nädalal sai palju tunde rattal kuumas ilmas sõitetud. 

Laupäeval rajale, väga lahtine, kuiv, palju kivi. Selline korralik ronimisrada, ühe ringi peale tuli 180m+. Samas olid laskumised lahedad, kuid hardtailiga kividel juba paar korda lõin kenasti tagaratast ära, pingggg. Ehk et võtsin kivide peal natuke rahulikumaid liine, kui muidu oleks fullyga võtnud. Kuid eks sellel rajal suurim osa võitmisel on ronimisel.

Pühapäeval stardis, ilm juba meie stardiks päris küttis, juba stardist läksin ilma prillideta, et oleks natukenegi rohkem õhku liikvel. Otsustasin rahulikumalt alustada, kuid hiljem ei saanud oma tavapärast rütmi sisse, ehk selline pidur oli peal nagu. Hiljem nägin, et keha ei lasknud pulsil kõrgustesse tõusta, et mitte päris üle kuumeneda. Aga no lõpetasin ja sain isegi viienda koha. Kokku oli meil viis ringi, et väheste km kohta (22km) tuli 900m+. Ja suutsin rattamaterjali ka terve hoida.

Aitäh kaasaelajatele!

Weekend behind the mountain.

My Lapierre is still in maintenance — some bearings needed replacing on the frame, as it's already been ridden hard. So the solution was to go with my hardtail Cannondale.

The forecast promised extremely hot weather for the weekend — so hot that it would go over 40 degrees. I knew it was going to be painful, though I hoped that maybe my body had gotten a bit used to the heat, since last week I spent many hours riding in hot weather.

On Saturday, the course check — very loose, dry, lots of rocks. A proper climbing course, with 180m+ of elevation gain per lap. The descents were fun, but with a hardtail I managed to hit the rear wheel quite hard on the rocks a couple of times — pingggg. So I ended up choosing slightly smoother lines over the rocks than I would have with a full-suspension bike. But on this track, the biggest factor in winning is definitely the climbing.

Sunday at the start — the weather was already cooking by the time our race began. I went without glasses from the start to get at least a bit more airflow. I decided to start a bit slower, but later couldn't quite find my usual rhythm — it was like I had a brake on. Later I saw that my body just didn’t let my heart rate climb too high, probably to avoid overheating completely. But hey, I finished and even got fifth place. We had five laps in total, and for such a short distance (22 km), there was 900m of elevation gain. And I managed to keep the bike in one piece too.

Thanks to everyone who cheered me on!

XCO Super Cup - Tougues

 Eile sai läbi selle aasta XCO Super Cup karikasari ja mida üllatust, ma võitsin eliitnaiste arvestuse!

Igal etapil noppisin teise koha, ka eile ja üldarvestuses naistest, kes kõik osavõistlused lõpetasid, olin parim!

Tougues rada on mulle alati meeldinud, kuid eile kuigi proovisin nautida, sai siiski kuumus, mulle nii määravaks, et nautimiseni ei jõudnud, vaid oli vaid korralik kannatus. Laupäeval aias toimetamine päikese käes andis esimese toosi kuumust kätte, et öösel magades tundsin kuidas keha veel hõõgab ja see andis tunda sõidu ajal. Juhtus nii et ma ringi läbi sõitma ei jõudnud ja esimene ring võistlusel oligi minu esimene ring sellel rajal sel aastal. Olin informeeritud, et rada on sama, mis eelmisel aastal, aga alati on mõned augud ja kivid teistmoodi. Aga kenasti sain hakkama, see tähendas, et esimene ring sai natuke rahulikumalt sõidetud, kuid ega ma hiljem väga palju kiiremini vist ka ikka ei sõitnud, lihtsalt olin kindlam liinide suhtes. Võidunaine läks kohe alguses oma teed, teised noored suutsin selja taha jätta ja nii see teine koht tuli. Võib tunduda, et kergelt aga tegelikult oli iga minut paras kannatus, nagu ütlesin isegi ei suutnud rajal tehnilisi kohti nautida. Väga tubli! See on tegelikult üks mu viimase aja enesega rääkimise mantra, kui sõidul on raske, et kui kannatan, siis tuletan endale meelde kui tubli ma olen. 

Tegelt oli veel üks üldarvestus, mille ma võitsin, eelmine nädal sai läbi Águeda regiooni kestvussari ja seal sain igal etapil osavõetud ja igal etapil oma vanuseklassi võidu, seega ka üldarvestus oli minu!

Seega veel kaks liidrisärki kapis juures. Mul nüüd ema kingitud õmblusmasin kodus ja mõtlen, et peaks midagi nende särkidega tegema, kuna kõiki ma sõitmiseks nii või naa ei jõua ära kanda. 

Tänud kõigile kaasa elamast ja olen veel tänulikum, et saan endiselt rattaga kihutada ja ka niisama rattasõitu nautida! Kõik on oodatud ka avastama Portugali parima rattagiidiga! :) Mine kiika MTBcamps.eu

Tougues

 

Águeda bikepark

Águeda kokkuvõte

Yesterday marked the end of this year's XCO Super Cup series and to my surprise, I won the elite women's overall ranking!

At every race I finished in second place, including yesterday, and among the women who completed all the races, I came out on top in the overall standings!

I've always liked the Tougues course, but although I tried to enjoy it yesterday, the heat became such a deciding factor that there was no enjoyment—just pure suffering. Working in the garden under the sun on Saturday gave me the first dose of heat, and I could still feel my body radiating warmth during the night. It definitely affected me during the race. As it happened, I didn’t get to ride a practice lap, so the first race lap in the race was my first lap on the course this year. I had been told the course was the same as last year, but of course there are always a few holes and rocks in new places. Still, I managed well—this meant I rode the first lap a bit more cautiously, but I probably didn’t go much faster afterwards either, just got more confident with the lines. The winner went off on her own from the start, I managed to leave the other younger riders behind, and that’s how the second place came. It might seem like it came easily, but in reality every minute was a real struggle. Like I said, I couldn’t even enjoy the technical parts of the course.

“You’re doing great!”—That’s actually been one of my self-talk mantras lately during hard rides. When it gets tough, I remind myself how great I’m doing. (well word "tubli" dont really translate very well into English)

Actually, I won another overall series too—last week the Águeda region endurance series came to an end, and I had taken part in all the races there as well, winning my age category each time. So I took the overall win there too!

That means two more leader’s jerseys in the wardrobe. I now have a sewing machine my mom gave me, and I’m thinking I should do something with those and loads of other jerseys, because I won’t be able to wear them all for riding anyway.

Thanks to everyone who’s been cheering me on, and I’m even more thankful that I still get to race bikes and also enjoy riding just for fun! Everyone’s welcome to come and explore Portugal with the best bike guide around! :) Check options at MTBcamps.eu

Bairrada150 2025!

 Ja saigi jälle läbi üks aasta oodatuim päev! Kogu päev rattal nautides siinse kandi parimaid kohti ja radu ja kauneid vaateid. 

Kokku sel aastal 155km 3300m+ 

Nagu juba aastaid B150 ultramaraton on üks suur pidu tähistamaks meie kirge maastikuratta vastu. Nii korraldajad, osavõtjad kui ka kaasaelajad. 

Algus nagu alati kell 7 hommikul, sel aastal selliste ähvardavate vihmapilvedega ja varahommikul ärkasime koos suure ladistamisega. Oli oodata, et mägede pool võib jahe olla, samas teadsin, et nii kui päike pilve tagant välja saab, siis soojendab juba väga tugevasti. Raske otsus oli riiete valikul, kuna ees oli ikkagi ootamas kuni 10h sõitu. Mina valisin vihmajakiga stardi, mille peale 15km ära võtsin ja siis jälle umbes 60km peale panin ning siis uuesti umbes 120km ära võtsin. Nagu ikka alati peatused söögipunktides, et kindlustada jook pudelis ja energia kehas. Oli nii vanu tuttavaid radasid, kui uusi lahedaid kohti. Selline tõeline maastikuratturi pidupäev. Küüned olid ka lakitud!

Läksin alati omas tempos, kunagi mitte liigset jõudu rakendades, kuna kõik peab sellisel päeval jaotatud olema, et jõuaks ilma pikemate pausideta lõppu. 

Stardi virr-varris ei pannud kõiki naisi tähele ja seega ei teadnud, kus ma täpselt naiste arvestuses olen, aga ega sellepärast ei sõitnud ei kiiremini ega aeglasemini, see on selline mõnus sõit, kus peab ainult endale keskenduma.

Kuigi olin oma Garmini 100% täislaadinud, siis ta enam ei pea sellist katsumust vastu. Olin kogu aeg ekraaniga gps-raja jälgimises, ning 11km enne lõppu viskas pildi eest, enne oli korra hoiatanud, et aku hakkab tühjaks saama. Seega olin juba kergelt valmis ja hoidsin ühe meessõitja lähedusse, muidugi tema ei osanud nii hästi gps-kaarti lugeda ja vahel ikka hakkas valesti mõnest teeotsast minema. Lõpus isegi oli natuke koomiline, et mina kellel rada ees ei olnud, hoiatasin teda, et vist ikka ei ole sinna, kuna mina kui kohalik ja olin enne enam-vähem raja läbi vaadanud, teadsin, millised rajaotsad finishi poole üldse viivad. 

Õnnelikult finishis ja esimene naine! Jeee, juhuuuu! Confetti langes taevast ja pidu oli hoos! Sellele üritusele olid ka anti-dopingu ametnikud kohale tulnud ja sain ka purki neile pissida.

Sel aastal oli samuti kaks eestlannat stardis ja ka sel aastal oli esikaks eestlannad. Nimelt Ly lõpetas suure katsumuse teise naisena. Nii tubli! 

Samuti oli võistlustules Filipe, keda alguskilomeetritel eessõitmas nägin ja keskel ühel väga vahval tõusul, kus oli võimalik kaugele üles pisikeste sõitvate sipelgate siksakki näha, hõikas keegi kaugel ülevalt alla orgu, kus sõitsin “Tere!” Sain aru, et ta oli mind kuskilt ülevalt märganud, lehvitasin mäe poole, aga ise ei suutnud märgata, kus ta seal ees sõitis. 

Aitäh kõigile!

One of the most anticipated days of the year has come and gone again! A whole day spent on the bike, enjoying the best spots, trails, and beautiful views this area has to offer.

This year’s total: 155 km with 3300 meters of elevation gain.

As it has been for many years, the B150 ultramarathon is one big celebration of our passion for mountain biking—for the organizers, participants, and supporters alike.

The start, as always, was at 7 AM. This year, we were greeted by threatening rain clouds, and we woke up to heavy downpours early in the morning. It was expected to be chilly in the mountains, but I also knew that once the sun broke through, it would warm up quickly. Choosing the right clothing was difficult, as a ride of up to 10 hours lay ahead. I started with a rain jacket, took it off after 15 km, put it back on around 60 km, and took it off again around 120 km. As usual, I stopped at food stations to refill bottles and recharge with energy. There were both familiar old trails and exciting new places—a true mountain biker's party day. I even had my nails painted!

I always rode at my own pace, never pushing too hard, because on a day like this, energy must be managed to reach the finish without long breaks.

In the chaos of the start, I didn’t catch sight of all the other women, so I didn’t know exactly where I stood in the women’s category. But that didn’t make me ride any faster or slower—this is the kind of race where you just have to focus on yourself.

Although I had fully charged my Garmin, it still couldn’t withstand this kind of challenge. I was always using the GPS route on screen, and 11 km before the finish, it died—it had briefly warned me about low battery earlier. So I was prepared for it and stayed close to a fellow competitor. Unfortunately, he wasn’t the best at reading the GPS map and occasionally started heading the wrong way. In the end, it was a bit comical that I, without a route on my screen, was the one warning him that a turn might not be right. As a local, I had roughly gone over the route in advance and had a good idea which paths actually led toward the finish.

Happily made it to the finish—and I was the first woman! Yay, woohoo! Confetti fell from the sky and the celebration was on! Even anti-doping officials were present at the event, and I had the honor of peeing into a cup for them.

This year, there were also two Estonian women at the start, and once again, Estonians took the top two spots. Ly finished this great challenge as the second woman. So proud of her!

Filipe also did well in the race—I saw him riding ahead during the early kilometers, and later on a particularly fun climb, where tiny ant-like riders zigzagged up in the distance, someone yelled “Tere!” from far up the hill. I realized it was him who had spotted me from above. I waved toward the mountain, but couldn’t quite make out where exactly he was riding.

Thank you to everyone!

XCO Super Cup #2

 Super cupi teine osavõistlus kodu lähedal ja minu klubi korraldatud. Rada väga äge, korralik xco, tõusude ja laskumistega, ei midagi super tehnilist aga kui sõita meeldib, siis rada tehtud nii, et saab kasutada kenasti laskumiste inertsi. Neljapäeval rada vaatamas käies oli veel täitsa kuiv vaid natuke niiske, siis pühapäevaks oli korralikult sadanud ja rada kõik sõidetav, kuid palju aeglasem. Meile naistele anti kuiva raja ringide arv, ehk päris pikalt läks rajal. 

Stardist sain okeilt minema, esimene ring lõikasime ringi natuke suuremal kruusakal, et oleks avaram start. Tõusu lõpul veel proovisin esimesena singlile saada, kuid kenasti blokkis võitja mu ära. Nägin, et olin palju kindlam mudastel singlitel, kuid ei olnud nii kiiret jalga, et tõusul kaasa minna. Seega jäin teisel positsioonil oma sõitu sõitma. Nautisin iga hetke, isegi raskemaid tõuse, kuna ka seal tuli tehniline sõitmine kasuks, et ikka teatud nõksudest üles saada. Tore päev rattal! Ainuke, mis jama on selliste ilmadega, on see pesemine peale sõitu, osad asjad veel ootavad.

Eelmine nädalavahetus oli ka siinne kohalik kestvussari, mis minu jaoks rohkem kimamine naabritega, et väga võistlusena ei võta, sel korral Piedade külast Pateira äärsetel radadel, väga kihvt rada oli tehtud ja sai ka kihutatud. Ja esikoht koju toodud ja ka kiireima ringi preemia.

Aitäh kõigile kaasaelajatele!

Second race of the Super Cup series, close to home and organized by my club. The course was really cool, a proper XCO with climbs and descents—not super technical, but if you enjoy riding, the course was designed so you could use the momentum from the descents really well.
On Thursday the track was still pretty dry, just a little damp. But by Sunday, it had rained a lot. The course was still completely rideable, just much slower.
We women were given the number of laps based on the dry conditions, so we spent quite a long time on the course.

I got off to a decent start. On the first lap we took a slightly longer gravel section to make the start more spacious. Near the top of the climb I tried to be the first onto the singletrack, but the eventual winner blocked me nicely.
I noticed I was a lot more confident on the muddy singletrack, but I didn’t have the speed in my legs to stick with her on the climbs. So I stayed in second position and focused on riding my own race. I enjoyed every moment—even the harder climbs, where technical riding skills helped to get up certain tricky spots.
It was a great day on the bike! The only annoying part with this kind of weather is all the cleaning afterwards—some of the stuff is still waiting to be washed.

Last weekend there was also a local endurance series race here. For me, it’s more about racing with neighbors than taking it seriously. This time it was on trails near Pateira, starting from the village of Piedade. A super fun course was set up, and I really got to push the pace. Took the win and also earned the fastest lap prize.

Thanks to all supporters!

PT cup XCM #2 - Paredes de Coura

 Maratoni karikasarja stardis. Teadsin, et tuleb valus võistlus, kuna pole ammu nii pikalt sõitnud ja pingutanud, seda mitte tahtmise pärast vaid olude sunnil ja tervis ennekõike. Kuid teadmine, et kindlasti meeldib mulle sealne rada, kuigi pole varem täpselt seal sõitnud, kuid teades piirkonda, siis ootused olid. Raske muidugi 81 km ja 2500m+ aga see tähendas ka 2500m- , super lahe. Jõudsin tähele panna metsikuid hobuseid mäenõlval kui ka massiivsete sarvedega pulle metsa vahel. Kaunis ja metsik piirkond. Juba ka sealse piirkonna mõnus rattareisi pakett peaaegu paigas, kel ka soovi tõeliselt nautida puhkust ja rattasõitu!

Võistlusest, stardist minema, siis kohe nii 15km tõus mõne lohukesega, naiste esimene läks oma teed ja siis jäime meie viiekesi, vahel natuke keegi eespool, vahel tagapool, peale esimest pikemat laskumist jäime neljakesi ja nii põhimõtteliselt lõpuni, üks naistest ikka jäi laskumistel rohkem maha, aga alati punnis end tagasi punti. Mul oli pigem vastupidi, teadsin, et ei ole heas konditsioonis, siis mängisin alati rohkem oma tugevusele, rattasõidu nautimisele ja tehniliselt julge sõit, laskumistel ja singlitel nii üles kui alla olin tehniliselt tugevam. Lõputõusul saime kahekesi teistel eest, finishisirgel olin ehk natuke liiga hooletu ja alustasin liiga vara sprinti ning ei olnud jõudu et jooneni esimesena jõuda, seega tubli kolmas eliitnaistes. Väga tore päev rattal, kuigi pea 5h võistlust oli ikka valus.

Tänud kõigile lugemast ja toetamast!

On the start line of marathon cup. I knew it was going to be a tough race, since I haven’t ridden or pushed myself this hard and long in a some time—not because I didn’t want to, but due to circumstances and prioritizing my health. Still, I knew I’d enjoy the course there. I hadn’t ridden that exact route before, but I’m familiar with the area, so my expectations were high.

It was definitely a tough ride—81 km with over 2500 meters of climbing—but that also meant 2500 meters of descent, which was super fun. I even had time to notice wild horses on the mountainside and bulls with massive horns in the woods. A beautiful and wild region. I’ve already almost put together a nice little cycling trip package for that area too—for anyone who wants to really enjoy a mix of vacation and biking!

About the race. Right from the start, there was a 15 km climb with a few dips here and there. The winner woman went off on her own pace, and then there were five of us—sometimes someone would go ahead, sometimes behind. After the first longer descent, we were down to four, and stayed that way pretty much until the end. One of the women fell back more on the descents but always fought her way back to the group.

For me, it was kind of the opposite. I knew I wasn’t in great shape, so I leaned into my strengths—enjoying the ride and being technically confident. I was stronger on the descents and technical sections, both up and down. On the final climb, two of us managed to break away. On the finishing stretch, I was probably a bit too careless and started sprinting too early, and just didn’t have enough left to cross the line first—so I ended up a solid third in the elite women’s category.

A really great day on the bike, even though nearly 5 hours of racing definitely hurt.

Thank everyone for reading and supporting!

PT cup xco #2

 Nädalavahetusel olin isegi kahes stardis. Laupäeval oli Águeda karikasarja etapp Águeda linnas, selline päikeseloojangu variant. Loomulikult täiskäigul ei sõitnud, kuna hoidsin jalga pühapäevaks, aga sai linnaringid sõidetud ja oma vanuseklassis ka poodiumi kõrgemail astmel käidud.

Ja pühapäeva varahommikul võttis klubimanager peale ja sõitsime Abrantesi poole, ülejäänud tiim oli juba eelmisest päevast seal, et rada ka vaadata. Eks see rada on juba mitu aastat ühesugune olnud ja oli vihmane, seega ootasin osalist jooksuvõistlust. Nädalavahetuseks mõtlesin, et oleks lahe vahepeal oma hardtailil sõita ja panin reguleeritava sadulaposti sinna peale. Kuid kuigi laupäeval ka vahepeal kasutasin, siis mitte väga intensiivselt, kui pühapäeval esimesel ringil kasutusse läks, siis olin kaabli liiga kergelt kinnitanud ja tuli lahti, ehk sadul oli koguaeg kõrgel, natuke imelik oli, kuna nii pole ammu sõitnud ja mudane rada tegelikult soosis madala sadula positsiooni rattavalitsemisel. Seega olin küllaltki mugavustsoonist väljas, kuid andsin endast parima ning lõpetasin eliitnaiste kolmandana! 

Palju oli muda ja esimeses pooles jooksmist, siis lõpupoole hakkas rada kuivama, kuna meie sõidus taevast midagi juurde ei tulnud. Selline aeglane pusimine oli, vahel ei teadnudki, kas joostes/kõndides kiirem või pigem ikka punnida rattal. Hetkel taaskord ilus ilm ja päike paistab! Hea taastumiseks! 

Tänud kõigile!

The past weekend, I participated in two races. On Saturday, there was the Águeda Cup series stage in the city of Águeda, a sunset race. Of course, I didn't race at full speed because I was saving my energy for Sunday, but I did manage to ride the city laps and took the podium's highest step in my age group.

Then early Sunday morning, the team manager picked me up, and we headed towards Abrantes, where the rest of the team was already there from the previous day to check out the course. The course has been the same for several years, and it was rainy, so I expected a partial running competition. For the weekend, I thought it would be fun to ride my hardtail for awhile, so I put my dropper seat post on it. Although I used it a bit on Saturday, but not very vigorously. On Sunday, when I started using it on the first lap, the cable got loose and I hadnt tighten it enough, so the seat was up the whole race, which felt a bit weird since I hadn't ridden like that in a while. The muddy course actually favored a low saddle position for better bike control. So, I was pretty much out of my comfort zone, but I did my best and finished third in the elite women's category!

There was a lot of mud and running in the first half, and towards the end, the course started to dry up because no more rain came during our race. It was a slow struggle at times, not knowing whether running/walking was faster than trying to ride. Right now, the weather is beautiful, and the sun is shining! Perfect for recovery!

Thanks to everyone!