Portugali maantee karikasarja 1. ja 2. etapp - Loule/Albufeira

Nädalavahetusel peeti kaks Portugali maantee karikasarja etappi. Sel aastal on Maiatos tiimil ka naiste maanteevõistkond, kelle ridadesse ma ka kuulun. Kui mõte hooaja alguses oli osaleda ja vaadata, kuidas mulle veel maantee võistlused meeldivad, siis nüüd peale nädalavahetust on suur tahtmine karikasari ära võita. Kuigi viiest etapist on nüüd kaks ära peetud ja paberil tulemused ei ole just kõige säravamad, siis teadmine, et jalas oli veel nii palju, mida anda, see teadmine sütitas tahtmise ja samuti ka suurepärane õhkkond meie naiskonna seas, ei oodanud nii head sümbioosi, millele lisaks veel suurepärane maanteetreener, kes teab, mida teeb.

Laupäeval kahjuks ei olnud just maantee võistlus, kuna algsed esimese etapi korraldajad viimasel hetkel alt hüppasid, tehti nii põlve otsas varuvariant, mis peeti siis avatud trekil, millel küll ei olnud suurt kallet, kuid siiski trekk on trekk ja maantee on maantee.

Meil oli vaja sõita 400m ringi 70 korda. Mulle anti ülesanne vaadata ühe naiskonna liidrit, et kui tema üritab ära sõita, siis kaasa minna, sain sellega hästi hakkama, kuigi küll ma esimesel ringil vandusin endamisi, tema plaan oli esimesel ringil kohe minema panna, mis mul üle jäi, pidin ka kohe esimesel ringil minema. Saime temaga kerge vahe grupiga sisse ja tegime paar ringi tööd, kuid grupis oli piisavalt värskeid jalgu, et meie proov kinni püüda, hiljem oli minu jaoks kergem, rohkem ta ei proovinud minna, kuni tal ühel hetkel närv üles ütles, et mis ma ta tegemisi koguaeg ahvin ja hakkas vigurdama, ja trekil risti sõitma, kuid see ei lõppenud hästi, ta kukkus päris valusalt, õnneks ma pääsesin napilt, siis oli meil päris palju neutraalringe, kuni ta kanderaamil trekilt minema tassiti (õnneks midagi hullu ei juhtunud ja järgmine päev oli ta jalul, võidu ei sõitnud kuid kondid terved). Siis oli edasine minu jaoks lahtine, väga kehv oli kohtunike poolt, et alles jäänud ringe ei näidatud, vaid vahest karjuti, kuid kes see ikka väga kuuleb, kuulsin alles kui oli viis viimast jäänud, kuid siis oli hoog juba lahti veetud ja raske oli kohta parandada. Lõpujoone poole sprintides jäid veel ringiga mahajääjad ka ette, et segadust oli palju, kuid kuidagi õnnestus siiski eliitnaiste kolmas koht.

Pühapäeval oli siis maantee võistlus, meil eliitnaistel oli vaja sõita 5 ringi, kuid algus ja lõpu osa sõitsime vaid korra, ehk et esimesed kaks kilomeetrit ringini, seal 5 ringi ja siis tagasi stardi/finishi paika. Ma sain endale tiimi liidrirolli, samuti ka jälgida, mida teeb Fiona, et temaga alati kaasa minna. Väga suur faktor oli sel sõidul tuul, tõesti puhus tõeline tormituul, isegi tõusud ei suutnud seda faktorit leevendada. Oli üks üpris aeglane sõit. Meie omadest pani esimesel ringil eest minema üks, ehk siis töö tegemise ülesanne jäi teistele tiimidele, kuid teiseks ringiks oli mul selge, et see ei olnud just kõige parem variant, kuna sain aru, et üks teine tiim vajadusel kui vahe läks liiga pikaks sõitis vahe peaaegu kinni kuid kätte ei tahtnud saada ja lasti hoog jälle alla, et meie tiimist värskeid jalgu jälle minema ei paneks ja võistlus kiiremaks tehtaks, kuna suureks ohuks eessõitnud võistlejat ei peetud. Neljandal ringil kui juunioritel oli viimane, läks võistlus natuke aktiivsemaks ja saime ka eessõitnud kaaslase kätte ja viimasel ringi proovisin ka minema minna, kuid suure tuule tõttu ei olnud see võimalik, isegi tõusul oli tuules sõites suur eelis. Seega jäi kõik ikkagi lõpule. Teadsin, et Fional on kõige tugevam jalg mu vastastest ja samuti tundsin, et tema võitmiseks pean teda üllatama, kahjuks oli mu üllatus nii 10-20 m liiga varajane, täpselt enne joont püüti mind kinni. Ehk eeldasin ka et tuul on rohkem küljelt, aga kuna ringide ajal me ühtegi korda finishipaika ei läbinud, oli raske kalkuleerida. Aga samas läksin ma võidu peale, ei jäänud ootama tema liigutust, et siis ehk parimal juhul teine olla. Kui ehk oleks raskem võistlus olnud ja kõigil jalad tömbid, oleks ehk ka finishisprindis paremad eelised olnud, kuid sprinter ma ei ole ja jalgadesse jäi palju, liiga palju. Seega järgmine kord ei lase ma kerget võistlust teha, meil on hea tiim ja veel paar head sõitjat, kes suudavad asja raskemaks sõita.

Naljakas seik oli ka laupäeval peale võistlust, mind võeti dopingu kontrolli ja kontrollis oli sama naine, kes oli ka Leiria xco võistlusel. Kuid esimest korda minu karjääri jooksul läks kontroll nii kiiresti, sain kohe peale poodiumi pissitud ja oli ka kohe esimesel korral piisava tihedusega ja nii ma kohe minema saingi.

Aitäh sulle! :)

Last weekend we had two events from the Portugal Cup on the road. This year Maiatos team has also women road cycling team to which I also belong. When the idea in the beginning of the season came, then it was just to make the road races for fun and see how I like them, then now after the weekend I want to win the overall cup. Although first two of the five events are over and not with the brightest results, then the knowledge that I had so much still left in my legs gave me this desire and also the super ambient in the team, I didn’t expect such a good symbiosis, to which also add great road coach who knows what he does.

On Satuday we didn’t really have a road race, but as the orginal event organizers failed to make the event, then it was realized with short notice and no conditions, so it was made on open track, that didn’t have much inclination, but road is road and track is track.

We had to ride 70 times 400m loop. I had the job to keep an eye on the leader of another team, so when she made a move I had to be there. Well on the first lap of the race I was cursing by myself because she had the plan to go from the gun, so that meant I had to go with the gun, was not easy but I made it and we had a gap with the group and divided the work for couple of laps, but the group had many fresh legs, so we were caught. Then it was a bit easier for me, she didn’t really have a go afterwards, but she started to get annoyed having me there so she started to make some zigzagging, which was not smart, as she did it in front of the peloton and she crashed quite hard, I had the luck to escape the crash. Then we had quite a lot of laps neutralized racing until she was carried away from the track by medical assistance (but luckily nothing to bad happened, and she was on her feet next day, not racing, but nothing broken). Then it was open race for me, but it was very bad from the commissaires as they didn’t have lap numbers, sometimes they just yelled the laps that remaining, but who really hears, I heard for the last five laps, but then the speed was up and hard to better the position, then on the finish straight we had some lapped riders in the field so it was a mess, but somehow I managed to end up third in the elite field.

On Sunday we had a road race, elite women had 5 laps to make, but start and finish was not on the lap, so we went until the lap, made 5 laps and returned to the start/finish area. I got the leader position in our team and also job to keep an eye on Fiona. This race was controlled by the wind, it was really strong, even the climbs could nt make a difference because of the wind. It was a quite slow race. One of ours went away in a break alone in the first lap, so after it was up to the other teams to work in the peloton, but on the second lap I understood that it was not the best playout for the race, one other team was controlling the pace and didn’t let her get too far but also didn’t catch her, so our other riders wouldn’t make too many breaks and keep the pace going. On the fourth lap it was the last one for the juniors so the race was more active and we caught up the break. I tried to get away on the last lap, but because of the strong wind it was impossible to have any success because of the wind, even climbing it was so much easier on the wheel and so it went until the final sprint. I knew that Fiona was stronger than others, and also that with such a fresh legs that we all had I had to surprise her, as I don’t have sprinter explotion. I did surprise her, but unfortunately it was 10-20 meters too early, just before the line I was caught. Also I expected the wind be more from the side not so much in front, but as we only passed there the first time, it was hard to calculate. But I went for the win, I didn’t wait for her to move and be second. If the race would have been faster and harder, then the sprint could more play in my favor, but like this I felt I had so much left in my legs, too much. So next time I wont let the race be easy, we had a good team and more couple of good riders, who can make the race hard.

There was a funny moment after Saturday’s race, I was picked to go to anti-doping control and the lady was the same as in Leiria for the xco race. But first time in my career the control was fast, after the podium I got easily the 90 ml of pee and it was with enough density so I got off with just minutes.

Thank you! :)