Elust olust

Pole viimasel ajal siia pikemaid jutte kirjutanud, et kuidas mul läheb ja millega tegelen. Proovin nüüd natuke asja parandada. Eks see on sellest tulnud, et eluke veereb tavapärases rutiinis ja midagi erilist just kui ei ole toimunud.

Plaanipäraselt treenima hakkasin detsembrikuuga ja peamine, mis treenimist natuke ebameeldivaks teeb on vihm. Seda on päris palju maha sadanud. Ja kui natuke naljana võtta, siis algas vihmaperiood päevaga, mil Greete saabus Portugali. Eks enne oli ka vihma, kuid sellest ajast on võimalik vist täispäikeselisi päevi üles lugeda kahekäe näppudel. Aga samas on mul tore olnud, kuna kodus elu rohkem ja ka trenne saame aegajalt koos teha ja on keegi, kellega eesti keeles lobiseda.

See aasta on vihmast tingitud üleujutused laialdasemad olnud, seda ka põlengu tõttu suvel, sest nüüd ei jää nii palju vett üles mägedesse ja kõik tuleb allapoole. Ning sain teada, et miks Aguedas jõgi pidevalt üle ajab, kuna see on mereveepiirist allpool. Üks päev oli isegi nii palju vett, et peamine autotee, mida kasutame Agueda-Aveiro vahet oli üleujutuse tõttu kinni. Iga kord ikka hea meel, et üleval mäe otsas elan, kuigi vahel trennis on see viimane nukk nii raske :D

Vaatamata vihmale olen saanud oma treeningplaane korralikut täita ja olen ka kenasti tervise järele vaadanud, teoks GNLD vitamiinid ja kõik on tip-top.

Üks päev käisime Eesti-Portugali mängu käsipallis vaatamas, selle toimumisest saime teada ratturitest sõpradelt, kes enne käsipalliga olid tegelenud. Kui enne olin sügisel käinud vaatamas Eesti-Portugali korvpalli (pealtvaatajaid umbes 200-300), siis nüüd kui saabusime halli lähedusse, olin tõsiselt hämmeldunud, auto parkimiseks oli kohta raske leida. Ma ei oleks iial uskunud, et nii palju pealtvaatajaid kohale tuleb. Saalis saime teada, et üle 3000 oli saalis kaasa elamas. Esimesel poolajal saime kohad tahapoole, kuid vaheajal vahetasime esirea kohtade vastu, siis kuulsid ka Eesti koondise mängijad, et saalis on ka neile kaasaelajaid. Muidugi meie kahe hääled olid täiesti summutatud, kui portugaallased rõkkama hakkasid. Kuid tore oli omadele kaasa elada. J

Natuke ka jõuludest, jõuludel käisime külas ja sõime portugaallaslikult norra turska, mida serveeriti keedukartulite, keedukapsa ja keedumunaga, millele siis oliiviõli peale valati. Meie omalt poolt viisime isevalmistatud piparkoogitaignast valmistatud majakese.

Siis uudishimust käisime ka kesköö missal, mida nemad nimetavad Missa do Galo´ks, ehk et kukemissa. See tegi natuke nalja, kuna kui Greetele seda tõlkisin, siis alguses ei tulnud kohe eesti keeles kukk meelde ja ütlesin kana mehe missa :D. See on kui juba mõtlen natuke teises keeles, ei tule kohe õiged eestikeelsed sõnad meelde. Palju oli laulmist, sõnad projektoriga paneelil.

Sel aastal korraldasin ka ise kodus väikese jõuluistumise sõpradele viimasel pühal. Söögiks said nad kartulisalatit, võileivatorti ja kanakintsu, magustoiduks küpsisetorti, juustutorti ja piparkooke, joogid võtsid vastavalt soovile ise kaasa.

Siis tuli juba aastavahetus, selle võtsime vastu Portos, eelnes kodune õhtusöök sõpradega ja siis Porto linna peale tähistama. Ilmaga isegi väga vedas, kuna just öösel ei sadanud, küll oli pilves, et ilutulestikku ei näinud nii selgelt, kuid vähemalt ei sadanud. Peotänavad olid rahvast paksult täis, esimesse baari, kuhu sisse läksime, et tantsida, no seal ei saanud isegi liigutada, lihtsalt nii paksult oli rahvast täiskiilunud. Paljud baarid olid sissepääsu selleks ööks tasuliseks teinud. Kuid peale mõningast uusaasta tervitamist tänaval, saime ka tantsud tehtud.

Hetkel teeb mind mu uue mtb ratta kättesaamine väga õnnelikuks, viimaks on mul tõesti ratas, mis on viimase peale, kõik Goingbike rattapoes käijad ka imetlevad ja juba on paar klienti, kes soovivad ka endale sellist. Kuigi Coluer on minu sponsoriks alles esimest aastat, siis on nad minu soove täielikult täitnud, eks seda kindasti ka Andre ja Goingbike head koostööd arvestades. Igastahes on minu süda rahul ja motivatsioon kõrgel, et hooajale vastu minna, minu tööd hinnatakse ja minusse panustatakse. J

No nüüd tuli vist piisavalt pikk jutt :D Musid-musid ja head jaanuarit! ;)

Havent written much recently, how I am and what I am doing. I will try to fixed it now. The reason that I havent written much is that life has been going on ordinary routine and nothing special hasnt happened.

I started training by plan with December and the only thing that is disturbing it, has been rain. It has rained a lot. And if to joke about it then it started with the day Greete arrived Portugal. Well it had rained before, but since then the fully sunny days can be counted on two hand fingers. But it has been nice, to have more life in home and company for some trainings and someone to chat in Estonian.

This year the floods caused by the rain are much broader, also because of the fire in the summer, the mountains hold much less water and all comes down. And I found out why Agueda river floods so easily, it is below sea-level. One day there was even that much water that the main road we use between Agueda and Aveiro was closed because of the flood. Every time I am so happy I live on top of a hill, although sometimes finishing the training it is so hard :D

Despite the rain I have been able to fulfill my training plans and looked out for my health, supported by GNLD vitamins and all is good.

One day we went to see Estonia-Portugal game in handball, we found out about it from our cyclist friends, who practiced handball before. In autumn I went to watch Estonia-Portugal basketball match (about 200-300 spectators), then now arriving close to the arena, I was so surprised, it was hard to find a parking place. I would have never believed so many people would come to watch. Speaker said more than 3000 spectators. First half we got the seats quite back, but in halftime we changed for front seats, so the Estonian national team was able to hear that there are two cheering for them. Although our voices were immediately hushed when the Portuguese started to roar. But it was nice to cheer for our athletes. J

Little bit also about Christmas, we went to Portuguese household where we got the traditional food - Norwegian cod fish with boiled potatoes, boiled cabbage and boiled eggs which was served with olive oil. We offered them home made gingerbread house. And out of curiosity we went for the midnight mass, that they call Missa do Galo which translates rooster´s mass. It caused a little bit of laughter, as when I was translating it quick to Greete, I didnt find the word rooster in Estonian and said chicken´s man mass :D. It happens as I start to think in other language, the Estonian words dont pop up so fast. There was a lot of singing with word projected on the wall.

This year I invited also friends for little dinner on the last Christmas day. They got potato salad, sandwich cake and chicken legs and for dessert cookies cake, cheese cake and gingerbread (all which are not typical Estonian Christmas food except for the gingerbread), and all took what they preferred for drinks.

Then it was already time for New year, which we past in Porto, before midnight a home cooked dinner with friends and then to the city. We were lucky with the weather, it was cloudy, so the fireworks werent so clear, but at least it was not raining. Party streets were packed with people, first bar we entered for dancing was so packed that it was almost impossible to move. Many bars had entrance fee for this night, so after some hanging out on the streets we got also our dances.

At the moment I am so happy with my new mtb bicycle, finally I have bike that has everything great, all who visit Goingbike always admire my bike and already few of them want the same thing. Although Coluer is my sponsor for the first year, then they gave me what I wanted, of course good cooperation with Andre and Goingbike helped in my favour. Either way my heart is satisfied and my motivation high to go towards the season, my work is being acknowledged and they invest in me. J

So I think its long enough story now :D Kisses-kisses and have a good January! ;)