minu lugu on veel pooleli ehk et ilusaimad lilled kasvavad ikka sõnniku pealt :P

Seekordne jutt tuleb pikk ja vaid eestikeelne, kuna just mõeldud mõtteaineks Eesti rattaspordi inimestele. Linki ma FB ei pane, kuna kirjutan seda just rattaspordi inimestele, need, kes mu tegemisi ka teistest valdkondadest jälgivad, jõuavad ise mu jutuni. Seega kui sa loed seda ja leiad, et see on lugemist väärt ka kellelegi teisele, siis saada link. Loomulikult on oodatud kõik kommentaarid nii avalikult siin postituse all kui privaatselt.

Ajendas mind kirjutama, nagu võib arvata, eelmine postitus, mille ma siia kirjutasin. Olen juba mitu aastat mõelnud, et kunagi peaks enda teekonnast raamatu kirjutama, võibolla kunagi ka tuleb, kuid noh see nüüd päris raamat ei tule ja detailidesse ei lasku, kuna selle kirjutisega tahan eelkõige avada nii mõnedki silmad ja ehk aitab see mõne noore sportlase käekäigule kaasa. Samuti ajendas mind kirjutama kommentaar, mille ma oma eelmisele postitusele sain, et mingu kõik piiritaha, kes tahavad midagi saavutada. See ongi õige, kuid see on ikka palju erinev hetkel maastikuratturile võrreldes maanteeratturiga.

Tunnen, et olen selle kirjutamiseks piisavalt küps ja enesekindel. See jutt ei ole mõeldud halamiseks, et oi kui raske kõik on, vaid just mõtteaineks, et kas tõesti ei saa me oma sportlaste jaoks teed natukenegi kergemaks teha, et sportlase kõige suurem energia läheks treenimiseks ja võistlusteks.

Minul endal on olnud piisavalt õnne, et olen nii kaua üldse suutnud vastu pidada, sest ainult suur töö ja suur tahe, mis mul on, ei oleks ka aidanud.

Minu kõige suurem õnn oli see, et sain Sveitsi treenima. Seal õppisin palju maastikurattasõidu kohta ja treenimise kohta. Ja mul oli treener, kelle sõnad aitasid mind järgnevatel aastatel Eestis vastu pidada. See oli just treeneri usk ja tunnustus nähes mu suurt tahet ja töökust.

Siinkohal pean mainima, et ma olen spordivõõrast perest, pere on mind alati moraalselt toetanud, kuid mul pole olnud kedagi, kes oskaks mind õpetada, aidata või kes mu eest välja astuks ja võitleks ning võistlustel kaasas käiks.

Sveitsist Eestisse tagasi tulles naiivselt lootsin, et ka siin nähakse tööd ja tahet ja et seda tunnustatakse ja aidatakse kaasa. Vahepeal mõtlesin, et miks mitte proovida ainult olla maanteesõitja, kuid sain kinnitust, et minu süda kuulub maastikurattale.

Minu klubi toetas mind, mul polnud endal võimalik rattast soetada, rääkimata ratastest, ja võistluskulutusi maksta. Kuid minu süda ja tahe oli sõita midagi muud, kui meie maratonid, need on väga kaugel xco sõiduspetsiifikast ja ma sain aru, et meil ei saada aru, mis see täpselt on ja mis tööd peab tegema, et olla hea just nendel sõitudel maailmas. Treenisin oma teadmiste pealt, mida olin Sveitsis kogunud, kuna minu jaoks ei tundunud tark lihtsalt lisada iga aasta 10% oma treeningmahule ja loota, et nii ongi õige.

Nagu ütlesin klubi toetas mind, kuid ma ei tundnud, et minusse usutakse ja tunnustatakse. Ma ei ütle midagi halvasti, vaid nii lihtsalt on meil, et naisratturid peavad topelt vaeva nägema, et neid tunnustatakse. Siit minu eelmise postituse mõte, et kas tõesti peab olema naissportlasel isa või mees, kes ta eest võitleks. Sest kui ei ole, siis läheb paar aastat selleks, et ennast tõestada.

Kuid kallid mehed, mõelge nüüd ise, paljud teist läheksid lihtsalt mehele ja saaksid lapsed (selles ei ole midagi halba), kui oleksite samas olukorras?! Sellepärast ka meil nii vähe naisrattureid eliitklassis...

Seega minu kunagise Sveitsi treeneri usk aitas mind neil aastatel. Lõpuks siis võitlesin usu ja tunnustuse välja ka klubi poolt ja tuli ka paar head tulemust, mis said meedias kajastust ja alaliidult kiitust.

Kuid siis oli jälle väike tagasilöök minu usule, et midagi hakkab ehk muutuma. Võitsin kolm Eesti meistritiitlit ja olin Eestis korraldatud EMil neljas. Sain aasta lõpus parima naisratturi auhinna, kuid tundsin, et mulle on liiga tehtud. Ainukesena kiidetutest läksin koju rahata. Olin piisavalt julge, et minna küsima, et kuidas nii. Alaliidus seletati kenasti ära, et parim mees- ja naisrattur ei saanudki, said vaid medali teeninud (nende hulgas ka parim meesrattur) ja uskumatult häid tulemusi teinud maanteesõitja (pean siia lisama, et miks ei leitud see aasta sellist eriauhinda Martinile?! Kuna tema tulemused on olnud hiilgavad ja ta on tõelist tunnustust ja kiitust väärt!!!). Igatahes oli nii seletades ju kõik õige ja läksin koju, kuid tundsin ikka, et ma olen kehvem kui mehed. Mõtteainet siinkohal, et eelneval ja järgnevatel aastatel on naisratturile alati ka rahaline toetus olnud, kui selleks on olnud maanteesõitja...

Aga ma võitlesin edasi, kogu mu teenitud raha läks tagasi sporti. Teenisin ühe Hispaania võistlusega, kus klubiga peale laagrit käisime, korralik summa ja käisin Euroopas võistlustel, tulid tulemused, mis leidsid kajastust ja kõik nagu hakkas lõpuks peale suuri rabelemisi laabuma. Oma töö ja sihikindlusega jäin silma Harrile, kelle kaudu sain endale sponsori Saksa Automaatika.

Sõbranna kaudu sain teada, et mul ehk on võimalus saada endale treener, kes on nõus mind treenima tasu saamata. Oma Sveitsis oldud ajal olin korra temaga ühes trennis koos sõitnud ja ta oli nõus mind treenima. See oli suur muutus, kuid tundsin, et mul on vaja treenerit, et edasi areneda.

Eelnevatel aastatel olin proovinud saada ka mõnesse välismaa klubisse, kuid kuna mu kontaktid olid kõik Sveitsi lähistel ja kõigil oli eelduseks, et elamise ja olemise maksab sportlane (maastikuklubidel ei ole sellist ühise elamise traditsiooni nagu võib leida maantee omadel). Siis oli Kesk-Euroopa selgelt liiga kallis minu jaoks.

Ma ei hakka kirjeldama, kui raske on sportlasena üksi reisida ja tulemusi teha, kuid ühe aspekti tahan välja tuua. Selle kui palju ohtlikum ja seega vaimselt kurnavam on see naissportlasele. On olnud palju olukordi, kus ma üksi reisides olen kartnud ja tundnud end täiesti abitu noore naisena, kuid on olnud ka mõned olukorrad, kus on tõsine hirm olnud ja need on mälus väga eredalt. Toon siia ühe neist.

Paratamatult venib vahel reis öö peale või algab varavarahommikul. See oli üks neist kordadest. Olen oma pagasi ja rattapagasiga avatud bussijaamas ja ootan hommiku kella kolmest bussi, on pime ja ringi liigub vähe inimesi. Olen oma blondid juuksed mütsi alla kinni pannud, et ma ei oleks juba kaugelt sihtmärk. Vahepeal on näha kambakesi, kes liiguvad kas peolt koju või kuskile edasi. Püüan olla nii märkamatu, kui suudan. Kuid siiski jään silma kahele tüübile. Jalutavad minu poole. Ma tean, kui abitu ma olen, olen võistluselt tulnud, kus olen ka vigastuse saanud, ehk et minust ei oleks ka mingit korralikku vastuhakkajat. Esimene küsimus, mis tuleb, on - Kas tead, kus litsid on? No siis oli teada, mida nad linna pealt otsivad. Ma vastan midagi, et ma ei tea ja et ma ootan lihtsalt bussi. Üks tüüp liibub ligi ja hakkab rääkima, et tal aega on, võib minuga koos oodata. Ma ikka vastu, et ei ole hullu, et saan ise hakkama.

Peale natukest vestlust nad siiski läksid minema, ei tea, kas oli inimesi liikumas näha või mingi teine põhjus, kuid mina tänasin õnne ja värisesin kergendusest. Ja lubasin endale, et teen kõik, et enam selline olukord korduda ei saaks.

Oma reisimistel leidsin kontakti Portugalis, kuhu mul oli rahaliselt võimalus tulla, kuna siin ei ole kõik nii kallis kui Kesk-Euroopas.

Tekkis esimest korda võimalus minna lõpuks treenima mujale, kuna ainult võistlemisest on lõpuks vähe, peab ka treenima sellisel maastikul, et edasi areneda. Sponsor jätkas minuga, olin teinud häid sõite nii kodus kui oma välismaareisidel, omad kiitsid, alaliit kiitis ja sellega kaasnes ka meedia tähelepanu. Kõik oli kui lill.

Olin ülimotiveeritud, kuid hooaeg ei läinud päris nii edukalt kui olin lootnud, üks asi oli kerge vigastus, kuid mu tulemusi varjutas ka see, et ei saanud tiimis end mugavalt tunda, kuna mingi hetk hakkas tiimmanager arvama, et tahab ka mingit suhet minuga.

Ma ei tea nüüd kui paljudel noormeestel on see probleem, et kui lähevad välismaa klubisse, siis hakkab manager ahistama, vist ikka mitte nii suur probleem.

Kuid vennike sai aru, et midagi tal loota ei ole, kuid hiljem sain teada, et ta jättis siis osad võistlusauhinnarahad enda tasku, aga kellele mul ikka kaevata.

Siit siis veel üks aspekt, millega naissportlased peavad hakkama saama.

Eks naisena spordis on heal väljanägemisel omad eelised, kuid et oma välimus boonuseks pöörata, on vaja jällegi enne kahekordselt tõestada enda väärtus sportlasena.

Taaskord oli treener see, kes oli mulle suurimaks toeks ja tunnustas mu tulemusi, isegi kui need ei olnud nii hiilgavad ja andis usku jätkamiseks. Eestis hakati vaikselt unustama, kuna mingeid silmapaistvaid tulemusi ei tulnud ja kedagi nagu väga ei huvitanud ka. Minu meediakajastus oli palju väiksem, kuid õnneks jätkas mu sponsor koos proklubiga mu toetamist.

Vahetasin siinset klubi ja tegin siis oma parima hooaja seni. Aga omade jaoks Eestis olin unustatud, keegi tulemusi esile ei tõsta, sellega seoses ei ole ka meediakajastust ja nüüd küsin, et kuidas on mul võimalik midagi oma sponsorile vastu pakkuda?

Eeldatakse, et kui tahad kuhugi jõuda, siis otsi sponsor ja mine, aga siis kui lõpuks teedki mingeid tulemusi, siis ei huvita see kedagi, kuna oled kuskil kaugel ja sõidad maastikurattasõitu, mille tõelisest olemusest ei ole paljudel aimugi.

Kuigi kõik muu toetus on oma kraanid kinni keeranud, siis õnneks algava hooaja ettevalmistuseks on mul Saksa Automaatika toetus ja seda suuresti seetõttu, et nad toetavad proklubi ja tänu neile on sponsoril ka väljund. Tänud mõlemale, kuna see on mu võimalus jätkata.

Kui olen siin rahalist sponsorit püüdnud leida, siis ei arutata seda kaugemale, kui see, et ma ei ole portugaallane. Ma saan aru, ei taheta minu sponsoreerimisega kaevata auku oma sportlastele. Kuid kuidas on meil?! Kohe alguses on auk nii sügav, et oleks üliraske sealt välja roomata ja kui lõpuks saad sõrmed serva peale ja üritad märku anda, et oled ka olemas, siis tallutakse sõrmede peal, et ikka tagasi sisse kukuksid. Just selline tunne valdas mind selle hooaja lõpus...

Sellepärast ka selline eelmine postitus.

Paljud naisratturid võtsid minuga ühendust ja tänasid, et kirjutasin.

Ja nüüd tundsin, et veel on vaja kirjutada, võib olla see ei muuda midagi, kuid äkki avanevad mõned mõttemaailmad. Ma ütlen ausalt, ma ei tea, mis tunne on meesratturina alustada, aga ma arvan, et paljud ei kujuta ette, kui raske on alustada naisratturina ja seda veel maastikurattasõidus, kus ees ei ole kedagi ja peab kobamisi õnne proovima.

Jah mu jutt oli pikk ja täiesti usun, et paljud ratturid, kes on proovinud välismaal läbi lüüa, on suuri vintsutusi läbi elanud, kuid ma eeldan, et kõik oleksid väga pettunud, kui peale vintsutusi nende tulemusi ei märgata.

Samuti on üks põhjus, miks ma seda kirjutasin, selles, et tahan aidata ja olen valmis aitama. Käisin välja idee, et miks mitte korraldada siin maastikurattalaagrit, kuna meil põhimõtteliselt koondise tasemel maastikuratas üldse puudub, kuid noortel on seda vaja (siin on head tingimused nii xco kui dh treenimiseks). Kuid on vaja inimesi klubidest, kes on valmis võitlema oma sportlaste eest, kes valivad maastikurattasõidu. Et mina siit poolt saaksin kaasaaidata siinse elamise leidmisega ja oma teadmistega Sveitsi noortelaagritest  (oma sportlastega teeksid tööd ikka oma treenerid, mina lihtsalt saaksin lisada soovitusi ja arendada rattavalitsemise poolt), samuti üks siinne rattapark teeb heameelega minuga koostööd.

Kas ideest võiks plaan saada?

Ja isegi kui sellest ei kasva välja süstemaatilist maastikuratta arendamist, siis ehk leiavad mõned sportlased, kes sellest osa saavad, jõudu ja kogemusi, et jätkata omapäi. Kuna enda näitel tean, et ei ole vaja palju, et leida endas see suur tahe ja jõud, et jätkata, mis sest et külmkapp pidevalt koos kõhuga tühi on...

Lõpetuseks tahan uuesti korrata, et see jutt on mõtteaineks, et kas me saaksime oma sportlaste jaoks teed natukenegi kergemaks teha, et sportlase kõige suurem energia läheks treenimiseks ja võistlusteks.

Olen optimist ja loodan, et minu kogemused ja tegemised aitavad ehk ka teisi. J

This time its just in Estonian. Its for Estonian cycling world, maybe my struggle as female mountain biker helps someone in the future and our sport grows a little. :)