XCO Super Cup - Ansião

 Taaskord xco radadel, sel korral tundus, et keha oli paremini valmis. Muidugi sel korral oli väga palav, kuid õnneks oli suurem osa rajast metsa sees.

See rada Ansiãos oli täitsa uus, tähendab, et seal polnud varem xco võistlust korraldatud. Päris vahva raja olid metsa keerutanud, ei midagi tehnilist, kõik naturaalne, aga sinka-vonkat üles-alla oli piisavalt. 

Sel aastal siis tehti peale Portugali karikasarja ka 3-etapiline Super Cup, kuna üks neist meie klubi korraldada, siis kalendris sees, aga nii palju osavõtjaid ei olnud kui muidu xco-del siin.

Tegin oma sõitu, kohad selgitasime esimese ringiga ära ja siis kõik sõitsid ja hoidsid oma kohti, ei saanud ei lähemale ega ka kaotanud rohkem.

Portugal Cup XCO - Abrantes

 Aasta esimene xco, ufa! Tasuks eliidi 6. koht.

Olen olnud kindlalt maratonide ja pikemate sõitude lainel ning kehale oli kena äratus see kiire start ja kiired liigutused. 

Ehk stardijoonel olin esimeses reas, aga peale mõningaid meetreid olin juba ma ei tea mitmes. Rada oli mudane ja libe, öösel oli kenasti sadanud. Mul muidugi all kuiva ilma rehvid ja teisi lihtsalt polnud, seega oli tükk tegu, et rajal püsida ja muidugi püsti ka, järsematel tõusudel oli muidugi kand ja varvas. 

Esimesed siis olid juba stardisirgel läinud, hiljem esimese ringi jooksul sain sinna 6-8 koht sõitma, madistasime kuni lõpuni, ühe noorega oli kohe täitsa viimase kahesaja meetrini, tulin sealt madinast võitjana välja, kindlalt kogemuste pagas aitas, muidugi sain ka oma selle aasta maksimaalse pulsi seal kätte, 183. 

Rada nagu ütlesin oli alguses väga märg, siis hakkas kuivama ja rehvid kogusid hea massi endale külge, viimasel ringil aga juba sai enam-vähem sõita kogu ringi, kuigi paar kilo raskema rattaga.

Sel aastal veel ei olnud Abranteses seda kiviroosi lõhna üleval, mäletan eelmisel aastal, samal ajal oli lõhn ja õied väljas.

Tänud ja olge terved!

p.s siin on nüüd suurt sooja oodata ja loodus on juba kaunis roheline ja õites!

Portugal Cup XCM - Mortagua

 Algas siinne maratonide sari, seda minu klubi linnas ja korraldajaks. Seega polnud väga varianti, et ma vahele saaksin seda etappi jätta. Õnneks sain kenasti jaotatud töö giidina ja olla stardis pühapäeval. 

Kuna giidina olid pikad päevad terve nädala, siis ei teadnud kui palju veel energiat kehas, et võistelda, kuid oma parimat olin valmis andma, jätkuvalt endale meelde tuletades, et söö ja joo, siis jõuan ka finishisse. 

Naised nagu ikka siin, saame eraldi startida, peale kolme kilomeetrit hakkas kohe pikem tõus, seal pani Melissa gaasi põhja, mina temaga kaasa minna ei saanud, minuga jäid veel kaks naist, kellega me umbes 35km koos sõitsime, siis sain mina eest ära, kuid seda vaid korraks. Tõusu keskel suutsin endale pika metalltraadi kasseti, keti vahele saada. Peale esimesi närvis sekundeid, rahunesin ja hakkasin pusa lahti keerutama, õnneks olin kohe pedaalimise järele jätnud kui imelikku häält kuulsin, seega vähemalt ei saanud käiguvahetaja viga. Pusisin ja sain traadi välja ja ratta sõidukorda kui Celina minuni jõudis, jõudsime veel mõned sõnad vahetada, sain teada, et teine naine oli vahepeal juba minust möödunud. 

Siis enne tõusu lõppu kiirelt Celinaga vahe sisse, et ta minu tuules alla ei saaks ja siis jahtisin seda teist naist päris pikalt, nii umbes 60km-ni. 

Siis veel 15km ehk kokku 75km (2000m+) ja ajaks 3h44min, mis oli isegi kiire, olin arvestanud nelja tunniga. Melissale ka ei olnud liiga pikk vahe, olin osanud enda jõudu jaotada sel palaval päeval, ka tiim oli alati joogipunktis uue pudeli andnud, joogipunkte oli olnud neli. 

Grupp, kellel giid olen ja olin vaba päeva andnud, veeresid ka minu võistlust vaatama ja kuigi nad rajal mind ei näinud, siis poodiumi ajaks oli aplaus suur. 

Tänud kõigile!

14. Arganil maraton

 Taaskord sõitsin ühe maratoni, sel korral oli regionaalmaraton, ehk naiste distants oli lühem maa, 40km. 

Kuna mul MTBcamps reisides on ka Aldeias do Xisto tuur, siis mõtlesin, et hea võimalus veel rohkem radu ja piirkonda tunda. Ei pidanud pettuma, kaunid vaated ja mõnusad rajad. Naiste arvestuses ei olnud suurt konkurentsi, ma siis korralikult sõitsin meestega võidu, aga samas jõudsin ka ümbruskonda vaadata.

Aldeias do Xisto on siis kiltkivi külad, ja poodiumil antud auhind/trofee oli asjakohane, kaunis käsitöö.

40km läks kiirelt, 2h 13min ja selline paras toonus pingutust, piisavalt et tunda kehas kannatust, aga mitte nii palju, et täielikult kutu olla.

Tänud ja siia jääb soovitus, Aldeias do Xisto tuur MTBcampsilt ;)

Once again a marathon, this time regional marathon, women get to do the shorter distance, 40km. 

As I have Aldeias do Xisto tour as a cycling holiday offer with my MTBcamps guiding. I thought this is one good option to get to know even more the region and the trails. I was not dissapointed, fabolous views and nice trails. I did not have much competition in women´s category so I raced well against the men, but still took some time to enjoy the views.

Aldeias do Xisto means Schist stone villages and the trphy I got on podium was on point, nice craftsmanship. 

40km went by fast, 2h13min and was good amount of full on racing to feel it in the body, but not too long to be totally dead.

Thank you and I give you a nice suggestion, bike holiday with MTBcamps in Aldeias do Xisto ;)

BTT Judia Sierras Hurdanas

 Mõte ja informatsioon selle võistluse kohta tuli ühest listist, mis on tehtud Pürenee poolsaare ultramaratonidest. Kuna 10. märts oli Portugalis erakorraliste valimiste päev, siis kõik võistlused ja üritused tühistati või tõsteti teistele kuupäevadele, ehk siin polnud midagi toimumas, seega hea võimalus, minna Extremadura piirkonda avastama. Ma polnud varem seda piirkonda Hispaanias külastanud, kuigi siinsamas Portugali piiri ääres, võistluse kodulehe kaudu sain aru, et on väga mägine. Ma panin end kirja kõige pikemale 104km maratonile, valikus olid veel 50 ja 70. 

Kõhklus minna tekkis, kui nägin nädala sees ilmateadet, ka jahenev ilm ja sadu siin, ei aidanud kaasa. Kuid tahe, siiski piirkonda näha ja võistlustrassi sõita, oli suurem. Kui olin kohale jõudnud, nägin nende sotsiaalmeedia uudist, pikim distants tühistatud, kuna umbes 15km lõik mägedes oli lume all, ehk kõik kes olid end pikimale sõidule kirja pannud, olid automaatselt 70km sõidul. See tähendas muidugi, et sõit tuleb intensiivsem. Laupäeval oli selline vastik külm ja vihmane, kuid pühapäeva hommik oli vihmata. Pikad termopüksid ja starti. Sebisin end stardis ette poole, et saaksin ülevaate teistest naissõitjatest. Sõitsin kogu esimese mäe heas tempos ja hoidsin naiste esikohta. Üleval oli väike lõik lumega. Pikk laskumine alla oli suurtel kivistel teedel, nägin kolme nelja katkise rehviga tee ääres, ise mõtlesin, et just seda ei tahaks kuna külm ja natuke käed kanged, aga mõtlesin vist liialt, kuna sain kummi katki, seda peaaegu laskumise lõpul. Jäin seisma, oma kummiparandus komplekt välja ja tundus et sain nööriga augu kinni, lasin co2 täis, kuid kumm ikka tühjenes, veel jäid ühed mehed seisma ja aitasin pumbata (ma ise olin pumba koju unustanud, meelde tuli reisil). No sel hetkel ei olnud mul lootust, et lõpetada. Siis tuli meelde, et kohe-kohe peaks olema joogipunkt, kus võib jalgpump olla. Tänasin mehi pumbaga ja veeresin aeglaselt maksimaalselt kilomeetri. Seal oligi jalgpump ja sain kummi korralikult täis ja nägin, et probleem oli sama augu lähedal kummi seinal. Ehk et otsisin enda sisekummi välja ja läks vahetuseks. Vahepeal nägin ühte naist möödumas, kuid polnud kindel kas oli veel teisi olnud. Nii hästi kui võimalik vaatasin kindaga, et kas kummis okkaid ei ole, et mis kohe sisekummi katki teeks, ei tundunud, kuid esimesed kilomeetrid peale vahetust, olin väga ärevil. Sain liikuma, kogu see trall oli mul rohkem kui 15min röövinud. Olime kilomeetril 40. 

Sealt peale andsin tuld, püüdsin inimesi, alati silmapiirilt otsides, kas näen seda naist. Möödus 25km kimamist, kui teda märkasin. Oh lõpuks! Mõtlesin, et kui tema grupi taha jõuan, siis natuke hingan kergemalt, kuid kui temani jõudsin, siis ta kohe märkas, jõudis veel hüiatada "caralho" , ma ütlesin "ola" ja siis ei olnud midagi teha, kui sama hooga edasi panna. Jätsin nad selja taha ja veel viimased 5km pingutust, finishis ei teadnud, kas olen esimene või mitte, spiiker ütles et jah! Lahe! 

Auhinnaks oli suur singikints, no selline et poest ise kunagi ei ostaks, kuna hind korralik, aga auhinnaks saades on lahe! Samuti kohalikke oliive ja veel kosmeetikat. Sealne piirkond oli täis oliivipuid.

Järgmine kord ehk nii kergelt pumpa maha ei unusta ja sealne piirkond on lahe, eriti neile, kellele mäed meeldivad.

Aitäh lugemast ja kaasa elamast!

Algarve Bike Challenge 2024

Eelmisel aastal Fiona korraldatud N2 rattareisil läbi Portugali (ütleks et üks “peab-ära-tegema” nimekirja kuuluv reis igale rattasõitu armastavale inimesele, vaata lisaks https://www.mtbcamps.eu/n2) tuli talle mõte, et miks mitte teha Algarve Bike Challenge koos. Tema polnud juba tükk aega võistelnud , olime vaid koos töötanud rattagiididena viimastel aastatel, varem olime maanteel koos kihutanud. 

Mõtlesin, et miks mitte! Mõeldud, tehtud. 

Reedel õhtune proloog (4km) Tavira linnatänavatel. Kolm naistiimi korraga rajal, hispaanlannade tiimist oli näha, et üks on eriti heas hoos, kuid teine jäi meist maha. Seega saime meie Fionaga parema aja ja hiljem saime teada, et ka teiste naistiimidega võrreldes, olime olnud õhtu parimad. Roosad liidrisärgid järgmisel päeval selga!

Laupäeval oli korralikud 85km plaanis. Fional tahtmist jagus, kuid keha ei olnud nii valmis, ehk et peale poolt maad olid tal jõuvarud läinud, samuti olid kerged probleemid käikudega, mis ei aidanud asjale kaasa. Minu jaoks oli hea algus olnud ja siis lihtsalt proovisin aidata nii palju kui võimalik oma kaaslast. Peatusin joogipunktides, täitsin ka tema pudeli ja siis sõitsin talle järele ja olin tuulevarjuks nii palju kui sai. Peale finishit olin isegi üllatunud, et ka sellise ärakukkumisega, olime naistiimidest kolmandad. 

Pühapäeval seega oli natuke teine lähenemine jälgisin et oleksin tema taga, et tema valis stardist minnes pundid ja rattad kelle järgi oli tempo sobilik, et vähendada stressi ja saaks rohkem nautida ilma kartmata minust maha jäämist. Kokku 66 km. Kuna minu jaoks oli siis selline kergem päev, oli plaanis KOM võtta. 

Nimelt etapil oli umbes 4km-ne lõik aja peale, kus tiimikaaslased võisid üksteisest eraldi sõita, ja kiiremaile mehele ja naisele oli eriauhind. Seega nii kui lõik tuli umbes 37km kanti, andsin tuld. Päris lahe oli nii paljudest inimestest lihtsalt vuhisedes mööda sõita , andis ekstra motivatsiooni. 

Ja siis ootasin Fiona uuesti ära ja sõitsime koos edasi. Viimasel 5 km andis tema käiguvahetaja lõplikult otsad ja jäi sinna kolmandale kergemale käigule pidama, ehk et siledal ei saanud ta mingitki kiirust arendada. Mina ja üks teine harrastaja käsi seljal lükkasime edasi. Siis nägime tuttavat mehaanikut raja ääres, ka tema ei saanud käike tööle aga tuli mõttele kaabel lahti lasta, seega vähemalt sai jõudu rakendada neil kahel viimasel kilomeetril , mis õnneks olid siledal. 

Tehtud! Finishis võistluskommentaator teatas ka meile uudise, et olin võitnud naistes selle aja peale lõigu, juhuuu! 

Mõnus nädalavahetus Algarves koos toreda kaaslasega. Poodiumil saime oma kategooria 2.koha puhul käia (open women). Ja mina eriauhinna järel. 

Korraldajatel on natuke veel minna , et oleks veel paremini korraldatud, natuke oli vahel raja märgistust puudu, et paaril korral suutsime viltu sõita . Samuti oli kehva teiste naistega võistelda, kuna polnud otsest võistlust, stardid olid laupäeval ja pühapäeval lainetena ja naistiimid pandi üldarvestuse järgi lainetesse. Ehk polnud tegelikult aimu kas sõidad kiiremini voi aeglasemini võrreldes nendega, kes olid teistes lainetes. 

Kokkuvõtvalt oli korralik nädalavahetus rattal ja võistlushooaeg alanud! 

Aitäh kaasa elamast ja toetamast! 

Fotod ABC kodulehelt, esimene Fiona tehtud.

Last year on one of Fiona’s N2 tours where I was a guide (N2 is one of bucket-list items that every cycling enthusiast should do, you can see more about it here https://www.mtbcamps.eu/n2) she got the idea to make together the Algarve Bike Challenge. She has not been racing for a while, we have just worked together on bike tours, years ago we raced against each other on road. I thought why not, and so here we were ! 

On Friday we had 4 km night prologue, 3 women teams started together, we could see that one of the Spanish was very good, but the other one got dropped, so we with Fiona were fastest of this set of teams and later on we received the news that we had won overall as well. Next day in pink ! 

Saturday good 86km of racing.

Fiona had good will and raced with courage, but by the half way she had to admit that the form for racing wasn’t there. So we had to diminish our pace considerably. For me had been a good start and then I just tried to help my partner as much as possible, stopped at the feed stations to fill up my and her bottle and then get after her and then give shelter from wind as much as it was possible. Also her gears were not working properly, so it did not help our situation. 

But we fought until the end and later on I was even surprised that even with that pace we had been third fastest in women teams. 

So for Sunday we went with different tactic. We had 66 km. I made sure that mostly I was behind her and she could pick the tempo and wheels she was comfortable with and didn’t need to stress with having my wheel . So for me was quite a controlled pace, and the goal of the day was to take the KOM. 

On the stage we had about 4km section where teammates could separate and the fastest female and male athlete had a special prize. So when about 37km I saw the timing gates, I said see you later and went full gas. It was awesome to pass so many people on the longish uphill. Then after that section I waited Fiona to catch up and we continued. 

In the last 5 km her rear derailleur died and was stuck in third easiest gear, so she could not make any speed on flat sections, me and another racer pushed her forward. Then we saw friend mechanic by the road and stopped. Even he couldn’t resurrect the gears, but he had the idea to take the cable out. So at least for the last 2 km Fiona could push, luckily it was quite flat. 

We finished! Race commentator delivered the news that I had won the special prize KOM section, wuhuuu! 

And later on we got to climb the podium for second place in our category (open women). And me for the KOM prize. 

Good weekend of riding with good company! 

The organizers still have some places to improve the race, the markings of the course was little bit lacking and we took few wrong turns. 

And for the women teams , we did not have direct race between us, as the race had wave starts and the teams were places by the general, so with the women teams that were on other waves, we didn’t have a clue who was going faster. 

Thanks for everyone for cheering and supporting ! The racing season has begun! 

Las vana aasta läheb, siis saab uus tulla!

Kas verivorstid säristatud ja piparkoogid krõbistatud?!

Aastalõpp ei ole kaugel ja kuigi mõtlesin juba varem oma ratta-aasta otsa kokku võtta, siis ei jõudnudki selleni siin enne kui ka 2023 hakkab lõppema.

Hooajast sain kaasa valusaid hoope, mis nii füüsiliselt kui vaimselt suurt energiat nõudsid, et nendest üle saada. 

Suuresti loodan, et ka nendest tehtud järeldused ja õpetused, on kõik kehasse/meelde talletatud ja, kui juhtub vaja minema, kasutan ära. 

Uuel aastal võtan ka väljakutse vastu, panustan suure osa endast MTBcamps asjadesse pakkudes aktiivseid võimalusi Portugali avastada mõnusalt puhkusreisil olles. 

Samas on kalendris ka võistlusi, millest kindlasti osa võtan endast kõik rajale jättes ja ehk mõni, mis on täiesti uus kogemus ja väljakutse, mis paneb jalad liikuma ja hoiab vaimu erksana.

Soovin kõigile lugejaile head vana aasta lõppu ja uus tulgu huvitav ja rõõmupakkuv!

End of the year is not far and I thought already long time ago to wrap up my bike season year, but did not get to it until almost the end of the 2023.

From the season I got some hard blows, that took lot of energy from my physical and mental health to get over them. 

I really hope that conclusions and learning from those incidentes are well saved into my body and mind, so that if I need to use them I know.

In new year I will take on a challenge and put a lot of my energy and time to grow MTBcamps to give everyone a chance to actively discover Portugal in holiday pace.

But also I have race on the calendar, that I will race my heart out and maybe one or two that will get me very excited and motivated to keep pushing mentally and physically.

I wish to all the readers happy end of the year and let the new one be interesting and joyful!

Tierra Estella Epic & LaacLaacar

Eelmise aasta üks päris lahe võistlus Tierra Estella Epic (UCI C1 XCM) saatis mulle kutse, et uuesti nende võistlusel osaleda, mäletasin lahedaid singleid. Võtsin kutse vastu. 

Sel korral sõitsin kaks ööd varem kohale, et reisist olla puhanud, nii umbes 8h autosõitu Navarrasse. Sealt läheb läbi ka Santiago de Compostela usutee, mis Prantsusmaa poolt tuleb, meil Anadiast läheb ka läbi, siis Portugali poolne. Igatahes huvitav koht ja kergliiklus on väga aktiivne.

Mida ma eelmisest aastast ei mäletanud, oli see meestest mööda saamine ja hilisem kannatamine. Sel korral läks päeva peale väga palavaks ka.

Stardis oli rohkem naisi, kui eelmine aasta, ma esiritta startima ei mahtunudki. Stardist kohe pikalt mäkke, naised said 5minutit hiljem stardi kui mehed, ehk et nii eliit mehed ja igavanuseklassi seeniorid, kes pikale rajale läksid, said meie eest minema.

Ja siis keset mäge hakkasid juba selg ees esimesed vastu tulema, mitte alati ei olnud hea mööduda, kiviklibune, kuid vähemalt rada laiem, et sai ikkagi mööda, ehk hoiatama pidi ka kogu aeg. Kuid siis hakkas alla minema singlil ja seal läks raskeks nendest möödumine, hiljem veel singlid üles, kus ka, et mööduda, pidi nii palju vaeva nägema, küll hõikama ja punnitama rohkem kui muidu oleks omas tempos minnes. Eks kui kaameramees oma elektrikaga oli siis ikka ka hõikas ,et naised, siis anti paremini teed, mina muidugi ei osanud õige aktsendiga ka hõigata, et igatahes paha tunne jäi seal kogu aeg madistada.

Olin sõitmas 6ndal kohal, siis mingi hetk sain juba rahulikumalt sõita, kaks naist tulid ka selg ees vastu. Eks ma pidin igas joogipunktis ka seisma jääma ja paaki täitma. Sellegi poolest sai kuumus minust jagu. Viimased 20km olid liiast, tõsiselt vastik, selline oksendamise tunne koguaeg, ja ega jalas ka midagi ei olnud, lihtsalt keharaskusega sai pedaalitud. Kaks naist said minust jälle mööda, ehk et lõpetasin kuuendana. Rada oli ka sel korral väga lahe, aga 6h on ikkagi liiga pikk, et saaks täielikult nautida ja olla koguaeg valmis, ühel laskumisel lõi ka kramp sisse, kui oli vaja ootamatult kividest mööda põigata. Äkki meeldib rohkem kui on natuke jahedam?

Igatahes plaan oli koju tagasi jõuda ja vaadata kas pühapäeval siinsel kohalikul maratonil ka stardis olla või lihtsalt minna lõunat sööma peale võistlust, selline pidulikum hooaja ärasaatmise lõuna, korraldajad pakuvad seal kohalikku spetsialiteeti grillitud piimapõrsast ja vahuveini. 

Igatahes jõudsin koju isegi enne südaööd ja hommikul olin stardis, sõitsin rahulikult läbi. Võitsin regionaalse maratoni, isegi liiga paljuga, kaks teist naist kes stardist olid jäid ajalimiidi taha ja ei saanudki kohta kirja, ehk kaotasid mulle rohkem kui 1h30. Seega poodium üksinda. Sain ka regionaalse maratoni karikasarja üldvõidu.

Soon in English..

Avis XCO PT Cup #5

 Hooaja viimane xco võistlus oli ka ühtlasi siinse karikasarja viimane etapp. Alentejano piirkonnas, kus ikka tihtipeale kuiv ja kuum, sel korral nädala sees olid juba madalamad temperatuurid, aga nädalavahetuseks tõusis 30 juurde varjus. 

Rada oli sama, mis ta on olnud, ehk ei midagi huvitavat, need samad kivid, mis on veel rohkem välja kaevatud aastate jooksul, väga palju kohti, kus rattarehvi katki teha või ennast lõhkuda. Peale laupäevast trenni rajal rattapesus märkasin, et tagumisest rehvist natuke immitseb õhku koos kerge piimaseguga, hommikuks oli 17 psi saanud 6, ehk et selline aeglane rehvi tühjenemine.

Võistluseks pumpasin kummi rohkem täis kui ehk muidu oleks, sellel rajal oli suur oht, et tühjema rehviga võib jooksu kahjustada. Stardist sain üllatavalt hästi minema, sest tundis juba laupäevases trennis, et veel ei ole nädalasest giiditööst täielikult välja puhanud ja jalad veel rasked. Seega proovisin teha lihtsalt turvalise sõidu, ei riskinud tehnilistes kohtades ja proovisin muidu ka tempot ühtlasena hoida. Neljanda ringi alguses jäin ka korra tehnilises punktis seisma ja lasin tiimil kummi täis pumbata, kuna hakkasin juba tundma et tagumine rehv annab järele, kaks ringi oli veel ees. Taaskord päris pikk võistlus mulle 1h43min ja tasuks viies koht. Samuti xco karikasarja üldarvestuses sain 5. koha.

Kui eelmine xco võistlus Tougues on tehniline aga samas mõnus ja voolav, siis Avise võistlus on tehniline ja ohtlik, samuti see karm 3min järsk tõus võtab isu ära, nii järsk, et kui korralikult ei vajuta, siis kukud ümber. Ehk et Avis ei ole koht, kus on tore rattaga sõita, kuigi kindlasti on potentsiaali, kui rajaga natuke vaeva näha.

Tänud lugemast ja kaasaelamast!

Last xco race of the season and it was also last race in the series. In Alentejano area, where it is often dry and hot, this week had been cooler, but for the weekend we had 30 degrees in the shade. 

The course was the same as it has always been. Nothing exciting, just the rocks more excavated with the years, so many places to risk a flat tire or have a bad crash. After Saturday´s practice in washing the bike I noticed I had some milky air bubbles from my rear tire. Next morning the 17 psi had become 6, so it was a slow puncture. 

For the race I pumped up the tire more than usual, as I really didn't want to damage also my rim while this course had all the conditions for it. I had a good start, I was surprised as I could feel already on Saturday that I was still tired from the 6 day guiding job and the legs were heavy. So I just wanted to have a safe race and make a steady pace. Beginning of 4th lap I also stopped at tech zone, so my team could pump up the back tire, as I started to feel it become too soft for safe riding, total of 5 laps. It was again quite a long race with 1h43min for me and ended up with 5th place. Also in the overall of the xco series I got 5th place. 

If last xco race in Tougues is technical and flowy and fun , the Avis course is technical and dangerous, and also the 3min steep climb takes away all the fun, as it is so steep, you got to push all you got for every pedal stroke or you just fall to the side. So Avis is not a place where I enjoy riding, although it has all the potential if a bit work with the course would be done.

Thanks for reading and cheering!

UCI XCO C2

International XCO Vila do Conde (Tougues)

 Jeii, lõpuks tuli ka poodium xco rajal. Tougues, mis on üks esimesi xco radu, mis ma siin Portugalis sõitsin, tegi uuesti UCI võistluse. Rada nagu alati hästi nauditav (kui sõita julged!) ehk et kui pole hirmu, et rattad maast lahti alatasa, siis oled nagu karusellil, mis ei aja iiveldama (pidin selle lisama, kuna minul läheb karusellil süda pahaks). Järske tõusunukke jagub ja rada on raske, kuid väga mõnusalt üles ehitatud, sel korral oli ehitatud isegi veel rohkem sildu, et rada saaks paremini varieeruda, väga vahva. 

Stardist minnes, ei ma ei läinud trügima, lasksin minna, ehk et esimeses kurvis olin viimane, meiega lasti ka juuniornaised, kuid esimestel tõusunukkidel juba sain mööduda ja endalegi imestuseks nägin peale 5min vaid kahte naist enda ees, esimesel kahel ringil kaotasin kõige rohkem aega neile, järgmistel sõitsin vähemalt teise kohaga peaaegu tasavägiselt, kurvitades kohtusid meie rajad samades kohtades. 

Sel korral sai korralikult pikk sõit ja finishis ootas meid ka keegi, ehk et naised said kõik purki pissida kontrolli jaoks. Enne lasti meil poodiumil ära käia ja siis viidi kontrolli, sel korral läks vägagi valutult, ehk et peale paberite täitmist, sai pea koheselt vetsus käidud ja purk täis ja värvus ka sobis.

Aitäh blogilugeja! 

enne starti / to the start line

Yei, finally also a xco podium. Tougues is one of the first xco tracks I rode here in Portugal, they once again organized a UCI race. Track is really enjoyable (if you dare!) that means if you are comfortable always being up in the air, like in a carousel, only it doesn't make you sick (I had to add this as I get sick on a carousel). There are plenty of steep hard climbs, but it is built very nicely and this time even more bridges to make the track even more compact and fun.

From the start, no I didn't go for the struggle, I let the women go and was last on the first corner, with us also the junior women started, but I managed to pass many on the first climbs and after 5min to my surprise I only saw the two first in front. The majority of the time lost was on the first two laps, then the time gap remained, at least with the second woman, as we started to meet always at the same points of the track.

It was a long race this time and at the finish they were waiting for us, that means all the ladies got to pee in a cup. They let us do the podium and then off we went for the control, this time very smooth for me, after paperwork and after the cue my turn and cup filled and nice color.

Thank you my blog reader!